Kosmikute looming kui itku "aseaine"?

PRO FOLKLORISTICA X V Vahetatud laps TARTU 2010 Toimetajad: Ave Tupits, Kanni Labi Keeletoimetaja: Kanni Labi Muusikatoimetaja: Janika Oras Kaanekujundus: Mari-Ann Remmel Trükk: Bookmill Artiklid on eelretsenseeritud. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2010 © autorid, 2010 ISSN 1406-3808 ISBN 978-9949-446-54-4 Sisukord Kairi Järve. Ilmalik matusekombestik Nõukogude Eestis Sandra Kalmann. Setu lauluema Taarka loomingu muusikalisest küljest Aliis Kiiker. Kosmikute looming kui itku “aseaine”? Piret Koosa. Preester ja kogukond. Tähelepanekuid Ust-Kulomi elanike ja kirikuõpetaja vastastikustest ootustest Carolina Pihelgas. Meieisapalve kasutamisest tõrjemaagias Eda Pomozi. Elu või osalusvaatlus? Ungari lihavõttepühad eestlase pilguga Eva-Liisa Roht. Soomeugrilased ja samojeedid eesti meedias. Soome-ugri identiteedi kuvand ja põlisrahvaste õigused Siiri Tomingas-Joandi. Vahetatud lapsed Skandinaavia külaühiskonnas: rahvausk, muistendid ja meditsiinilised seletused 5 20 35 54 68 81 103 119 Viska mulda ja kannata ängis seni kui viskad, teised puusärgis matused läbi, lahkuda tore täna veel mina kirstus ei ole. Kosmikud “Viska mulda” (Kuidas tuli pimedus, 2003) Kosmikute looming kui itku “aseaine”? Aliis Kiiker Sissejuhatus Surm on tänapäeval intiimne ja tõrjutud teema, millest ei kiputa kirjutama, veel vähem rääkima. Surmaga seonduvat peetakse Euroopa kultuuriruumis, ühtlasi Eestis, paremaks vältida (vt ka Foucault 2005, Moor 2003). Eesti rokkansambel Kosmikud, mis tegutseb alates aastast 1999, on oma tegevuses ühendanud surmakultuuri ja meelelahutuse, surmateemalised laulud (märksõnadeks surm, haiglapalat ja matusebüroo) moodustavad hinnanguliselt umbes poole bändi loomingust. See annab põhjust oletada, et üks ansambli edu põhjuseid on teatud olulise tühiku – vajaduse väljendada surmaga seonduvaid tundeid – täitmine tänapäeva kultuuris. Lähedase kaotus on traagiline sündmus, mis kajastub nii Setu surnuitkudes kui Kosmikute lauludes. Traditsiooniline itkemine võimaldas leinajal teispoolsusega suhelda ja oma tundeid väljendada. Tänapäevaks on itkutraditsioon suuresti unustusse vajunud, 35 kuid vajadus tugevad negatiivsed emotsioonid laulu kaudu välja elada endiselt säilinud. Surmakultuuri uurimisega olen tegelenud alates 2005. a. Käesoleva artikli idee tekkis 2008. a mõttesähvatusena ühe Kosmikute kontserdikülastuse ajal, kui bändi praegune solist Meelis Hainsoo meenutas Taavi Pedriksit1, ansambli esimest lauljat ning head sõpra, püüdes samal ajal tundeid vaos hoida. Tookordse tähelepaneku üle mõlgutades jõudsin mõtteni, et Kosmikute tegevuses võib leida mõningaid sarnaseid jooni traditsioonilise surmaitku esitamisega. Teemat lähemalt uurides jõudsin üpris pea tõdemuseni, et traditsioonilise itku ja Kosmikute surmateemaliste laulude suurim erinevus seisneb selles, et itk kuulub ühtsesse matusekombestikku, Kosmikute muusika mitte. Seega andnuks nende detailne võrdlus kaheldava väärtusega tulemuse. Sestap kujunes artiklis keskseks Kosmikute surmalaulude ja Setu surnuitkude kõrvutus sotsiaalse funktsiooni alusel, ülejäänud aspektides (kes, kus ja kuidas laulab) käsitletakse itkutraditsiooni pigem kui kaja minevikust, mille foonil Kosmikute laule analüüsida. Niisiis selgitan järgnevalt, miks on surmateema jõudnud Eesti kontserdilavadele ja osutunud populaarseks olukorras, kus surmaga seonduvat pigem välditakse, ja kas Kosmikute tegevuses võib mööndusi tehes näha traditsioonilise surnuitku sotsiaalsete funktsioonide edasikandumist. Rahvamuusika uurijate Vaike Sarve, Veera Pino jt sulest on ilmunud mitmeid itkuteemalisi uurimusi, mis on käesoleva artikli itkutraditsiooni tutvustava lõigu aluseks (Sarv 2000, Pino 2000). Varasemates itkuteemalistes töödes on põhjalikult analüüsitud itkude struktuurilist külge (meloodia, sõnad), kuid muusika funktsioonidele, esitussituatsioonile jm kontekstuaalsetele teguritele on vähem tähelepanu pööratud. Sarvelt on ilmunud ka artikkel “It1 Taavi Pedriks (1971–2000) oli Nukuteatri näitleja ja Kosmikute solist, kes läks 2000. a vabasurma. 36 kud kontserdilaval”, mis analüüsib tänapäeva itkutöötlusi, kuid seegi kirjatöö on peaasjalikult tekstikeskne. Popkultuuri (sh -muusika) uurimine akadeemilisel tasemel on Eestis uudne (vt Kahu 2007). Ühena vähestest on selleteemalisi artikleid avaldanud muusikakriitikuna tuntud Tõnis Kahu (vt Kahu 1992, 1997), kes läheneb muusikale filosoofilisest aspektist. Kahu arutleb popmuusika uurimises valitsevate tendentside üle: “Võib tõesti olla, et helid ise polegi popmuusikas kõige tähtsamad ja põnevamad. Inimene seal varjus – ja see, mida muusika tema kohta ütleb – loeb rohkem” (Kahu 2007). Seega tuleks popmuusika tekstilise uurimise kõrval enam tähelepanu pöörata selle funktsioonile ja kontekstile. Muusikateoreetilise raamistiku loomisel toetusin Alan P. Merriami muusikaantropoloogilisele teosele (Merriam 1964) ja Tarja Rautaineni popmuusika uurimist käsitlevale artiklile (Rautainen 2005). Artiklis tuginen osalusvaatluste käigus 2004.–2009. a Kosmikute kontsertidel tehtud tähelepanekutele. Bändi ülesastumised on enamjaolt aset leidnud kahes tuntumas Eesti rokiklubis – Tallinna Rock Cafés ja Tartu klubis Rocknroll, lisaks olen osa võtnud muusikafestivalidel (Rabarock, Rockramp jt) toimunud vabaõhukontsertidest. Samuti leidsid allikmaterjalina kasutust Kosmikute heliplaadid, millest lähemalt bändi tutvustavas peatükis. Analüüsimaterjali sain nii valmiva magistritöö tarbeks tehtud intervjuudest kui ansambli ja selle kuulajaskonna sõnavõttudest artiklites, foorumites jm. Veebipõhise anonüümse materjali usaldatavust on küll kahtluse alla seatud, kuid leian, et siinse uurimuse puhul on sellise uurimisainese kasutamine õigustatud. Virtuaalsuhetele iseloomulik anonüümsus vabastab inimesed piirangutest, mille üheks tagajärjeks on piinlikkustunde minetamine ja siiras arutelu ka väga isiklikel teemadel (Kärsna 2003). Kuna Kosmikute muusika kõneleb nii intiimsetel teemadel nagu surm, 37 haigus ja hullumeelsus, siis olen veendunud, et teemakohased veebiarutelud on tõhusad Kosmikute kuulamiskogemusi kirjeldavad infoallikad. Nende leidmiseks kasutasin vastavaid otsisõnu (nagu “Kosmikud”, “depressiivrokk” jt), mis juhatasid teemakohastele veebisaitidele, kust kogutud muusika toimet ja tähendust kirjeldavate sissekannete seast eredamad on töös ka tsiteerimist leidnud. Tänapäevase surma tõrjuva suhtumise põhjustest Surma ja sellega seotud emotsioonide suhtes ignoreeriva käitumise põhjuseid on selgitanud mitmed kultuuriteoreetikud. Vastupidiselt mõnede rahvaste ning konfessioonide käsitlusele elu lõpust kui pääsemisest (nt Ghana, Indoneesia, judaism jt) on Euroopa materialistliku maailmavaatega kultuuriruumi kuuluvas Eestis levinud surma tõlgendamine lõpliku ning kurva sündmusena. Nõustun kultuurantropoloog Argo Mooriga, et kuigi veendunud materialiste on tänapäeva Eestis kõigest 20%, on Eesti puhul õigustatud rääkida materialistlikust suhtumisest, mida toetavad eri distsipliinides domineerivad materialistlikud paradigmad (haridus, bioloogia jt) ning surmateadvuse vähene aktualiseeritus (Moor 2003: 57). Moor toob välja kolm elutunnetuslikku dogmat, mis iseloomustavad nüüdisaegset surma eitavat kultuuri: 1) kasvavate võimalustega maailmas on inimene järjest üksikum (sh võõrandunud loodusest), 2) inimene elab kiiresti muutuvas sümboliseeruvas maailmas, kus puuduvad universaalsed tähendused (neid tuleb ise luua), 3) inimene suhtub surma kui eksistentsiaalsesse lõppu (hävitajaloomus soodustab surma suhtes ignoreerivat käitumist) (Moor 2003: 129–135). 38 Surma tõrjuva hoiaku tekkepõhjuseid on analüüsinud prantsuse filosoof ja sotsioloog Michel Foucault, kelle sõnul mängivad elu ja surma tugevas vastandamises olulist rolli võimumehhanismid: püüd surma iga hinna eest vältida ei ole seotud mingi uut laadi hirmuga, mis muudaks surma meie jaoks väljakannatamatuks, vaid sellega, et võim haaras enda valdusse elu, selle korraldamise algusest lõpuni välja. Võimu piiriks sai surm, mis jäi võimu haardeulatusest välja. Surmast sai inimese eksistentsi kõige salajasem, kõige “privaatsem” hetk. (Foucault 2005: 143) Eeltoodud teoreetilistele seisukohtadele pakub kinnitust ühe informandi vastus küsimusele, kas surmast räägitakse: Pigem ei räägi. Pigem sa hoidud. Noh, seltskond, kes ei ole sulle väga tuttav – sa pigem hoidud sellistest väga negatiivsetest teemadest. [---] Et inimestele väga ei meeldi küll, kui sa räägid liiga tõsist. [---] Et ega ise ka, on ju, et sa ei räägi ja tegelikult ega sa pere sees ka ei räägi sellest (N, 30). Üheks surma trotsiva suhtumise põhjuseks võib pidada leina ja kurbust väljendava ühtse laulutraditsiooni puudumist, mida varem täitis rituaalne itkemine. Ülevaatlikult itkust Itk on üks varasemaid rahvaluuleliike, mida tuntakse kogu maailmas. Itkemine kuulub siirderituaalide juurde ja on seotud sündmustega, kus inimene lahkub tuttavast keskkonnast ja ta siirdatakse ümber teise (lisaks surnuitkudele tuntakse veel mõrsja- ja nekrutiitke, mida on esitatud n-ö sümboolse surma puhul) (Sarv 2000: 8). Eestis, eeskätt Setumaal levinud surnuitke on põhjalikult käsitlenud Vaike Sarv, kelle uurimistulemustele järgnev lühikokkuvõte põhiliselt toetub. 39 Sarv määratleb itke poeetilist, muusikalist ja kehalist liikumist ühendava, nii üksikisiku kui sotsiaalse grupi füüsilist seisundit, psüühikat ja sotsiaal-majanduslikku elu reguleeriva kommunikatsioonina, mis toimib usundilistele kujutelmadele tuginedes. Kultuuriantropoloogilises kontekstis on rituaalne itkemine eelkõige sotsiaalne akt, mis ühendab itkejaid ja nende lähikondseid ühist kultuurilist identiteeti kandvaks rühmaks. Itku funktsioonidena on nimetatud poeetilist pöördumist lahkunu poole, lahkunule rituaalse abi andmist uues olukorras kohanemiseks ja teispoolsuse mõjutamist, et surnu ei häiriks elavaid. Surnuitk täidab ka sügava leinatunde näitaja ja väljendaja rolli, võimaldades itkejal südamevalu kergendada. Sarve arvates on surnuitkud poeetiliselt, muusikaliselt ja tunnetuslikult väärtuslikud teosed, milles valu on muutunud kunstiks. Rituaalses itkus võime kohata arhetüüpset mõttekäiku – inimelu ja looduse kõrvutamist, aga ka käsitlust Surmast kui antropomorfsest olendist, kelle tahtest olenevalt siirdub inimene surma valdustesse. Eestis on setu itkud 1990. aastatest leidnud töötlustena uue funktsiooni teatrietendustes, kontsertesitustes ja massikommunikatsioonis (Pino 2000: 38–55; Salve 2000: 55–75; Sarv 2000: 9–38). Üheks esimestest Eesti rokkbändidest, kes liitis oma loomingus traditsioonilise itku ja rokkmuusika, on progressiivroki2 viljelejana tuntud Pantokraator. Nende albumi “Pantokraator 1” (1991) nelja folkloorset ainest rokiga põimiva pala seast leiame ka omanäoliselt kõlava itkutöötluse (vt ka Kiis 2007). 2 Progressiivrokk (progerokk) sai alguse 1970. aastatel Suurbritanniast. Progerokk on improvisatsiooniline ja eksperimentaalne rokižanr, milles komponeeritakse rokki džässi jt muusikastiilidega (Kohv 2009). 40 Depressiivrokist ja Kosmikutest Kuigi Kosmikute loomingust võib samuti leida folkloorielemente (nt “Surmasõit” (2003) pajatab muinasloo krahvi tütre ja ohvitseri armastusest, “Pulmad ja matused” (2006) on töötlus juudi rahvalaulust, loo “Seitse” (2008) refrääniks on loomateemaline mõistatus), tuntakse neid eelkõige depressiivroki esindajatena. Kosmikute liikme Raivo Rätte (2009) väitel on depressiivrokk eeskätt põhjamaades viljeldav, eriti soome-ugri rokkbändidele iseloomulik muusikastiil, mille juuri tuleks otsida ida suunast, täpsemalt Vene folkloorist. Rätte võrdleb Lääne- ja Ida-Soome rokki, oletades, et viimasele iseloomulik melanhoolne ja harmooniline helikeel on mõjutusi saanud saamide ja laplaste folkloorist. Eesti on Rätte hinnangul liialt väike, et sellist geograafilist erinevust välja tuua. Eesti meedia määratleb depressiivroki harrastajatena ansambleid Metro Luminal, Kosmikud, Ultramelanhool ja Sõpruse Puiestee. Depressiivrokki on kirjeldatud kui nukrat, sisurikast, emotsionaalset, elulist, sotsiaalkriitilist, samas ka unistavat, esteetilisust taotlevat, ihalevat ja võllanalju viskavat. Stiiliomane laulutekst on realistlik ja otsekohene, rääkides elust nii, nagu see autorile parajasti paistab. Rätte leiab, et sõna depressiivrokk kõlab liiga naivistlikult, ning ristib stiili melanhoolseks rokkmuusikaks. Eestis peetakse depressiivroki lipulaevaks 1988. a loodud Metro Luminali3, kelle loomingut on analüüsinud kultuurikriitik Alvar Loog: “Rokkmuusika on kogu oma eksistentsi vältel jutlustanud vaid iseendast ning enesega külgnevatest elunähtustest (tsiklid, naised, alkohol, seks jne.). Surm on roki retoorikas ikka olnud pigem stilistiline võte ja kaubanduslikult põhjendatud poos kui millegi tegeliku objektiivne kajastus. Metro Luminal aga suuresti üksnes surmast laulabki” (Loog 2004). Eelnev iseloomus3 Luminaal – rahusti, uinuti (VS 1999: 342). 41 tab ka Kosmikuid, keda peetakse Metro Luminali jätkuprojektiks (Andres Vana ja Kristo Rajasaare kuuluvad mõlema ansambli koosseisu). 1999. a tegevust alustanud Kosmikud on üks tuntumatest depressiivroki viljelejatest Eestis. Bänd jõudis tegutseda aasta ja anda välja esimese albumi, kui kustus solist Taavi Pedriksi eluküünal. Enamasti lõpetavad ansamblid pärast liikme kaotust tegevuse,4 kuid Kosmikud otsustasid jätkata. Uue koosseisu moodustavad solist Meelis Hainsoo (Hainz), trummar Kristo Rajasaare, bassist Raivo Rätte (Kõmmari) ja kitarrist Andres (Aleksander) Vana. Nüüdseks on bändilt ilmunud kuus albumit: “Ei roosid” (2000, solist Taavi Pedriks), “Kuidas tuli pimedus” (2003), “Kuidas kuningas kuu peale kippus” (2004, ühisprojekt No Big Silence’iga), “Pulmad ja matused” (2006), “Ainus, mis jääb, on BEAT” (2008) ja kogumikalbum “Puhas muld” (2009). Käesolevas artiklis keskendun neljale albumile: “Ei roosid”, ”Kuidas tuli pimedus”, “Pulmad ja matused” ning “Ainus, mis jääb, on BEAT”. Valik kujunes selliseks, kuna kaks ülejäänud albumit on siinse uurimuse aspektist väheolulised. Vaadeldavatel helikandjatel on kokku 42 lugu, neist surmalauludeks võib hinnanguliselt nimetada pooli (tegemist on abstraktse jaotusega, sest nii albumitel kui ka kontsertidel kõlavad lõbusamad ja süngemad lood läbisegi). Oma loomingus ei anna Kosmikud hinnangut elule ja/või surmale; ei püüa kedagi sõnajõul veenda, et elu on surmast parem või väärtuslikum: “Melanhoolse ja sügavalt elulise muusika üks suuremaid eesmärke tänapäeva pealiskaudses maailmas on puudutada inimese sisetunnetust” (Rätte 2009). “Mida kiiremaks ja materiaalsemaks elu läheb, seda Üks vähestest liikme surma üle elanud bändidest on Joy Division, mis tegutses pärast solist Ian Curtise lahkumist edasi New Orderi nime all. Juhuslik või teadlik, kuid igal juhul kokkulangevus, sest lisaks sarnasele minevikule on Kosmikud maininud Joy Divisioni kui üht oma loomingu mõjutajat. 4 42 vähemaks muutub inimestel kokkupuude üleüldse selliste n-ö tõsisemate asjadega” (Kassak 2008, vt ka Kiiler 2008). Nii on Hainz loo “Oksad alla” (2006) kontsertversiooni sissejuhatuses jaganud oma tähelepanekuid matusekombestiku hääbumise märkidest, laulu refrääniga Oksad alla / oksad peale soovitakse osutada teadmatusele, kuidas kuuseoksi hauale asetada. Siinse artikli seisukohalt on üheks olulisemaks ansambli sihiks puudutada teatud tabutemaatikat (Rätte 2009). Järgnevalt uurin depressiivroki ja Kosmikute kuulamiskogemusi publiku seisukohalt, et teada saada, millist sotsiaal-psühholoogilist mõju on surmalaulud kuulajaskonnale avaldanud. Surmateemaliste laulude sotsiaalsest funktsioonist Muusikaantropoloogia klassiku Alan P. Merriami sõnul on muusika tähtsaimaks ülesandeks stimuleerida, väljendada ja jagada emotsioone. Muusika toimib ka esteetilise, meelelahutusliku ja kommunikatiivse väljendusvahendina, mis on seotud kehalise tegevusega. Muusika abil on võimalik kehtestada sotsiaalseid norme, kinnitada ühiskondlike institutsioonide ning religioossete rituaalide kehtivust. Ühtlasi toetab muusika kultuuri stabiilset ja järjepidevat arengut, täites ka toetavat funktsiooni ühiskonda integreerumisel. (Merriam 1964: 209–227) Eraldi tooksin välja muusika teraapilise funktsiooni – helidemaailmast võib leida nii hingekosutust kui meelelahutust. Milline laeng muusikast saadakse, sõltub konkreetse kuulaja hingeseisundist: “Muusikal peab olema teraapiline eesmärk ja kogemusel põhinev sisu. Paradoksid toimivad muusikas ja elus. Kui elu on hea ja täiuslik, otsib inimene sügavust. Kui elu on raske ja probleemne, vajab inimene tsirkust” (Rätte 2009). 43 Kinnitust, et depressiivrokil, sh Kosmikute loomingul on omalaadne hingeteraapiline mõju, leiame kuulajaskonna mõtteavaldustest. Artikli “Hea tuju nõuanne – nostalgitse!” foorumis soovitab kasutaja to po: ...ja kui tuju halb, siis tuleb peale panna depressiivrock – hakkab kohe kergem.5 Sõpruse Puiestee kodulehe foorumis on Toivoku arvanud: Kosmikud ja spst (Sõpruse Puiestee – A. K.) on mu arust siiamaani parimad bändid kui tuju halb ja nukker oled,6 teine tsitaat samast foorumist kasutajalt poison_girl: Kui tuju on ikka üli nõme ja selline paela kaela panemise tunne on, siis on Kosmikud just kõige parem ravim. Kuidagi sealt õhkab ülimat optimismi (Optimisti lugu)...7 Orkuti suhtluskeskkonnas, alateemas “Mis teid Kosmikute juures paelub?”, mõtiskleb Liana: Kui mul on paha tuju, siis ma panen ükskõik millise nende plaadi mängima ja minu nukrus muutub soojemaks. Kui mul on hea tuju, siis ma panen ükskõik millise nende plaadi mängima ja minu rõõm muutub soojemaks.8 Ka muusikakriitikud on Kosmikute loomingu hingeturgutavat mõju märganud. Mart Kalvet tunnistab: “Ja hoolimata sellest, et teemad on Kosmikuil pealtnäha ikka sünged nagu öö ja nukrad nagu bernhardiini pilk, on need lood oma kummalisel, iroonilisel moel asendamatuks kaamoseteraapiaks” (Kalvet 2008, vt ka Rooste 2007). Kõige täpsemalt on depressiivroki mõju kirjeldanud asjaosalised ise. Kõmmari meenutab oma esimest Metro Luminali kuulamiskogemust: “Kõik laulud olid kuidagi väga tõsised. Melanhoolsed harmooniad tekitasid värinaid. Lüürika tekitas sisemuses ängi. Kuid tagantjärele mõeldes oli 5 http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/hea-tuju-nouannenbsp-nostalgitse.d?id=28074185&com=1 (18.02.2010). 6 http://www.puiestee.ee/foorum/index.php?topic=149.240 (17.02.2010). 7 http://www.puiestee.ee/foorum/index.php?topic=149.240 (17.02.2010). 8 http://www.orkut.com/Main#CommMsgs?cmm=70672&tid=249709 7877171938971&kw=mis+teid (17.02.2010). 44 see reaktsioon tingitud oma elu hetkeseisundist. [---] Äng tekkis äratundmisrõõmust ja sõnumi otsesest peegeldusest oma elus. Ma polnud üksi ja see on üks ellujäämise tähtsamaid eeltingimusi” (Rätte 2009). Eelnevast kirjeldusest koorub välja kaks muusikale üldomast sotsiaalset funktsiooni: 1) muusika kui identifikatsioonivahend, mis pakub võimalust samastada oma mõtte- ja tundemaailma muusikas sisalduvaga, 2) muusika on kunstiline vorm, seega ohutu viis võtta sõna ühiskonna poolt pareeritud teemadel (vt ka Merriam 1964: 221–222). Depressiivroki puhul torkab silma selle julgus võtta sõna sotsiaalselt tundlikel ja tavasuhtluses tõrjutud teemadel, mis pakub vastava mentaalsusega publikule vaimset tuge, andes teadmise, et oma mõtetega ei olda üksi, “meiesuguseid” on veel. Kosmikute sõnumit võib mõtestada kui soovi rännata kujutletavasse (paremasse) maailma. Teelolemise motiivi leiame mitmest loost: “Planeetide sõda” (2000), “Ussikuningas” (2003), “Sõidame kuule” (2006). Viimasest pärinevad read: Sõidame kuule, lendame koos / täna me laevas pidu on hoos / kumavad tähed ootavad meid / nõnda on algamas viimane reis. Või katkend loost “Ussikuningas”: Et võtaksid tulest mu naha / ning aitaksid selga, et roomata sinna / kus avaneb maa. Elu on pidev teelolek, kujutatagu seda kas reisina kuule või rännakuna maasügavusse; kulgemine, mille alguspunktist räägib “Pulmad ja matused”: Raskejalgne tütar kodus / nurgavoodi ägiseb ning lõpust “Optimisti lugu”: Tallinna matusebüroo / on lõpp-peatus sinule ja minule. Vahepeale jääb rida tundeid, sündmusi, tegelasi. Kui Moor leidis, et surma kujutatakse hävitava jõuna (Moor 2003: 131), siis Kosmikute lugudest, nagu ka itkudest, leiame personifitseeritud “rahumeelse” surma, kes toimetab elavate maailmas omasoodu (“Oksad alla” (2003): Liivaannus sulgeb suu ja edasi siis läheb või “Kuidas tuli pimedus mu tuppa” (2006): Keda kutsus pimedus mu tuppa 45 / kelle võttis kaasa täna / kutsus nukruse ja surma). Tuginedes semiootik Juri Lotmani seisukohale, on surm miski, mis on vastandatud elule; samas on see personifitseeritud – surma iseloomustatakse samade terminitega, millega elusolendit. Arutluse lõpuks jõuab Lotman tõdemuseni: “Probleem on palju sügavam kui kultuurimütoloogiline. Surm ise on elu produkt” (Lotman, Kull 1995). Ka Kosmikud tajuvad elu ja surma ühtsust, milles elu on tõlgitsetav vaid surma kaudu: “Küsimus ei ole surmaga flirtimises, vaid kõiges elulises” (Kassak 2008). Mõningaid paralleele rituaalse itkemise ja Kosmikute etteastete vahel Itkutraditsioonis on olulisel kohal esitustavad, sh rahvarõivaste9 kandmine (Sarv 2000: 30). Sarnaseid jooni võime märgata Kosmikute puhul, kelle teadlikult valitud, surmasümboolikat kasutav imidž on osa esitusest – bändiliikmete rõivastuses domineerivad alati tumedad toonid ja solist laval meenutab surnumatjat, matusepärja lindid mikrofoni küljes rippumas. Show-elemendi olemasolu itku esituses ja Kosmikute etteastetes on taotluslik, teatraalne käitumine kuulub esituse juurde. Kosmikute kontserdipublik on peale kaasaelamise oodatud ka kaasa laulma, mida soodustab eestikeelne repertuaar ja lihtne meloodia, mille jälgimine ja meeldejätmine ei nõua spetsiifilisi muusikateadmisi. Arvestades eestlaste vaoshoitud ja tagasihoidlikku loomust, on küsitav, kas tänapäeval peetaks itkemist sobilikuks sellisel kujul, nagu seda traditsiooniliselt tuntakse. Julgen arvata, et mitte, sest leinaja peaks (vähemalt matustel) käituma kombekohaselt, st olema nukker ja vaikne. Nüüdisaegsel linnapublikul puudub 9 Sarv nimetab neid ka spetsiaalseteks itkurõivasteks (Sarv 2000: 30). 46 arusaam itku sümbolitest, väärtustest ja hoiakutest (Sarv 1999: 69). Väidet kinnitavad näited autori kogutud intervjuudest, kus peiedel laulmist ja tantsimist peeti kohatuks. Üheks tähelepanuväärseks muutuseks surmateemaliste laulude traditsioonis on nihe sookategoorias. Kui Setu itkutraditsioonis on itkejateks olnud peamiselt naised, v.a üksikud teated, mille kohaselt on itkenud ka mõni meessoost lähisugulane (Sarv 2000: 9–38), siis tänapäevast surmalaulu esitavad mehed. Tendentsile ammendava seletuse andmine nõuaks põhjalikumat muusikaajalugu, psühholoogiat jt distsipliine haaravat analüüsi, sestap pakun siinkohal vaid mõned oletatavad põhjused. (1) Rokk on oma olemuselt maskuliinne (vt Kahu 1997), seega pole naistel roki tegemisse suurt asja (küll on nad oodatud lava ette “näppu viskama”). Roki ajaloos küll leidub mõningaid silmapaistvat edu saavutanud naisrokkareid, kuid üldjuhul on rokilava siiski meeste pärusmaa (vt ka Kahu 2007). (2) Barbi Pilvre väitel on Eesti mehed depressiivsed (Pilvre 2005). Siinkohal lisan vaid kommentaariks, et ilmselt on selline mentaalsus seotud geograafilise asendi, ajaloolis-kultuuriliste jt põhjustega. (3) Kosmikute puhul võib oletada, et oma rolli on nende stiili kujunemises mänginud Taavi Pedriksi surm. Kuigi depressiivrokki on Kosmikud viljelenud oma tegevuse algusest alates, on pärast Taavi lahkumist ilmunud “Kuidas tuli pimedus” (2003) ansambli kõige süngem ja iroonilisem album. Hilisemate heliteoste muusikaline keel muutub tasapisi optimistlikumaks ja humoristlikumaks. Kõrvutusega edasi minnes hakkab silma erinevus surmalaulu esituslaadis. Kui surnule itkemine toimub sügava sisseelamise kaudu, olles vahetult isiklik, traagiline eneseväljendus, siis Kosmikud loovad esitatavaga teatud distantsi, asudes surma suhtes eemaloleval, kergelt naljataval positsioonil, kuigi nende suhtumine surma on tõsine. Nimetatud vastuolule leiame seletust Merriami teooriast, 47 mille järgi võib musitseerimine endas kätkeda vastuolulisi tundeid: ühelt poolt pakub muusika tegemine rõõmu ja naudingut, teisalt võivad nii muusika ise (nt sellega seotud mälestused) või selle esitussituatsioon jm kontekstuaalsed tegurid tekitada just vastupidiseid emotsioone (Merriam 1964: 81). Juri Lotman täheldab, et tavalist tüüpi tunnetuslikku mudelit kasutav inimene praktiseerib üht konkreetset käitumist, kuid mänguline mudel võimaldab oma kasutajal lülituda samaaegselt kahte käitumisse – praktilisse ja tinglikku (Lotman 2006: 8–28). Seega rakendatakse rituaalses itkemises eelkõige tunnetuslikku mudelit, Kosmikud aga lähtuvad oma tegevuses mängulisest mudelist. Nii võivad Kosmikud laval surma üle nalja visata ja publik naerda, mis aga ei tähenda, et praktilises situatsioonis (nt matustel) ei oleks surm kurb ja tõsine sündmus. Kosmikute mängulises käitumises on raske eristada, kus lõppeb meelelahutus ja algab “tõsine” kultuur. Konkreetsete piiride tõmbamisest olulisem on mõista vastandlike kultuurinähtuste põimumise tagamaid. Vastupidiselt avalikus ruumis üldkehtivatele käitumisreeglitele, mille järgimist meilt ühes või teises situatsioonis oodatakse, valitseb mängulises sfääris teatav anonüümsus, mis lubab käituda mitte ümberkaudsete ootustest, vaid oma emotsioonidest lähtuvalt. Tänu mängulisusele10 puuduvad ranged käitumisnormid, mis avab võimaluse praktiseerida intuitsioonil põhinevat käitumist. Kosmikud on sama mõtte sõnastanud nii: “Eesmärgiks on tekitada koos energiat, mis jõuaks ka kuulajateni. Ehkki sõnum on nukrameelne, võivad ka kurbus ja valu ilusad olla. Elutahe tekib läbi laulude, kus need kaks tugevat emotsiooni ristuvad” (Leivak 2000). 10 Kosmikud on ideebänd: nagu väikese ansambli kujul ellu kutsutud näitemäng (Rooste 2007). 48 Lugeja soovib nüüd ehk vastu väita, et rokiklubi pole õige koht surnute ja surmaga seonduvaks. Tõepoolest, traditsiooniline matuserituaal nägi ette haual itkemist, kuid tänapäevane, üha suuremat mobiilsust nõudev elustiil on oma jälje jätnud ka surmakultuuri. Nii arvas üks minu vestluskaaslastest: Ja sa leinad neid (surnuid – A. K.), nii nagu sinu sisetunne käsib sul. Ja kui sa tahad, siis sa lähed ükskõik, mis päeval sinna kalmistule. Ja tegelikult ka see koht ei ole oluline (N, 30). Seega, et lähedasi meenutada, ei pea viibima kalmistul – seda võib teha kohas, ajal ja viisil, mis inimesele kõige paremini sobib. Kosmikud näiteks leiavad, et lahkunuid on sobilik mälestada rokkmuusikaga: “Kuidas tuli pimedus” (2006) sisaldab nelja lugu, mis on viisistatud Taavi Pedriksi sõnadele ja album on pühendatud Taavi mälestusele. Lisaks on bändi repertuaaris mitu lugu, mis räägivad lähedase kaotusest (nt “Lahkumine” (2008): Kuid kaotus oli küllalt suur / sest lahkus mu parim sõber või “Õieaeg” (2008): Õieaeg tal oli üürike/just puhken’d elule ja juba surm). Kultuur koosneb ühiskonna hoiakute ja väärtushinnangute summast, seega on igati loomulik, et sotsiaalsfääris toimunud nihked on läbi aegade kunsti- ja muusikakeeles kajastust leidnud. Nii on Kosmikud seisukohal, et “[r]ockil on nagunii üks igavene missioon. Nõukogude ajal oli see noorsoo eneseteadvustamise ja vabana tundmise missioon. Tänapäeval on see vahest pealiskaudse maailmapildi sisse augu uuristamine” (Kiiler 2008). Minu arvates on Kosmikutel õnnestunud end Eesti rokipubliku teadvusse haakida kui “muheda kiiksuga Eesti rocki” (Kalvet 2008) viljeleja ja nende looming on teiste võrdväärsete kunstivormide kõrval üks võimalik elu mõtestamise viis. 49 Kokkuvõte Muusika sotsiaalne funktsioon on suuteline püsima ka juhul, kui ajastule või kultuuriareaalile omased väljendusvahendid muutuvad. Meie ajastu kultuuris puudub ühtne kindel muusikaline traditsioon leina ja kurbuse väljendamiseks ning teispoolsusega suhtluseks. Kosmikud on seda märganud ja püüavad viga omal moel parandada, ühendades surmakultuuri ja meelelahutuse. Esialgu on tegu küll üksikute katsetustega ja nagu kõrvutusest selgus, on Setu surnuitkude ja Kosmikute surmalaulu esituses mitmeid erinevusi, kuid muusika sotsiaalse funktsiooni aspektist on surmateemaliste laulude traditsioon elujõuline, leides nüüdisaegsele ühiskonnale sobilikke väljendusvorme ja -kohti. Lõpetuseks tänan folkloriste Marju Kõivupuud ja Taive Särge ning kooliõde Ingrid Medelli, kelle näpunäidete ja innustuse toel artikkel ilmavalgust nägi, ning Kosmikuid, kelle looming andis inspiratsiooni uurimuse läbiviimiseks. Käsikirjad Intervjuu teemal “Surmakultuuri suundumustest Eestis 21. saj.” eesti rahvusest naisega (sünd. 1979). 19. 01. 2009, Kuressaare. Lindistus ja litereering artikli autori valduses. Intervjuu teemal “Surmakultuuri suundumustest Eestis 21. saj.” eesti rahvusest naisega (sünd. 1979). 14. 08. 2009, Tallinn. Lindistus ja litereering artikli autori valduses. Audioallikad Kosmikud 2000. Ei roosid. Inglikala Grupp. Kosmikud 2003. Kuidas tuli pimedus. Inglikala Grupp. Kosmikud 2004. Kuidas kuningas kuu peale kippus. NBS Recordings. Kosmikud 2006. Pulmad ja matused. Viska Mulda Records. 50 Kosmikud 2008. Ainus, mis jääb, on BEAT. Viska Mulda Records. Kosmikud 2009. Puhas muld. Viska Mulda Records. Pantokraator 1991. Pantokraator 1. RiTonis. Kirjandus Foucault, Michel 2005. Seksuaalsuse ajalugu I: Teadmistahe. Tallinn: Valgus 2005, lk 143–173. Kahu, Tõnis 1992. Eesti rock kui “aparaat”: kaheksakümnendad. – Vikerkaar, nr 8, lk 82–84. Kahu, Tõnis 1997. Kangelased ja kahuriliha – militaarmanöövrid popkultuuris. – Vikerkaar, nr 6–7, lk 128–135. Kahu, Tõnis 2007. Tõnis Kahu: metal võib olla huvitavam kui Nietzsche. – Sirp, 02.02. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_ content&view=article&id=1313:t-nis-kahu-metal-v-ib-olla-huvitavam-kui-nietzsche&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3145 (9.03.2010). Kalvet, Mart 2008. Kosmikud “Ainus, mis jääb, on BEAT”. Muhe kiiksuga Eesti rokk. – Eesti Ekspress. Areen, 14.11. http://paber. ekspress.ee/viewdoc/90A9DB602946C105C22574FD003CBFDE (9.03.2010). Kassak, Esme 2008. Kosmikud alustavad oma uhiuue plaadi esitlustuuri. – Postimees Online. Elu24.ee, 12.11. http://www.elu24. ee/?id=48180 (9.03.2010). Kiiler, Gert 2008. Kosmikud: tõde selgub kontserdil. – Sakala, 02.12. http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=53571 (9.03.2010). Kiis, Margus 2007. Ideaalmaailmad – Pantokraator 1. – Klassikaraadio arhiiv, 14.04. http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_ id=558163 (9.03.2010). Kohv, Urmo 2009. Purpurkuninga õukonnas. Progressiivse (rock)muusika sünnist ja arengust I. – Muusika, nr 8–9, lk 13–17. Kärsna, Kairika 2003. Kübermaailm kui unikaalne suhtlemisruum. – VKT raamat. http://www.folklore.ee/seminar/kybermaailm.html (9.03.2010). Leivak, Verni 2000. Kosmikud tulevad. – Õhtuleht, 26.05. http://www. ohtuleht.ee/index.aspx?id=92528 (9.03.2010). 51 Loog, Alvar 2004. Plaadiarvustus: Metro Luminal – kurvameelsuse rohi. – Sakala, 10.02. http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index. html?op=lugu&id=10712&number=552 (9.03.2010). Lotman, Juri 2006. Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion. http://www.ut.ee/lotman/ee/teosed/lotmankultsemhtm.htm (9.03.2010). Lotman, Mihhail; Kalevi Kull 1995. Semiotica Tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman. – Akadeemia, nr 12, lk 2467–2483. http:// www.zbi.ee/~kalevi/tartu.htm (9.03.2010). Merriam, Alan P. 1964. The Anthropology of Music. Evanston: Northwestern University Press. Moor, Argo 2003. Dialoog surmaga – seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel. Tartu: Elmatar. Pilvre, Barbi 2005. Kärbse jälg hapupiimas. – Eesti Ekspress, 13.05. http://paber.ekspress.ee/viewdoc/ 22CED79D20A3D130C2256FFF00504CEC (9.03.2010). Pino, Veera 2000. Itk setu matusekombestikus. – Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Toim. Kristi Salve jt. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 38–55. Rautainen, Tarja 2005. Populaarmuusika uurimisainena – teoreetilised ja metoodilised vaatenurgad. – Pärimusmuusikast populaarmuusikani. Töid etnomusikoloogia alalt 3. Koost. T. Ojamaa. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 147–156. Rooste, J?n 2007. Eesti popmuusika paremad päevad (vol. 5). – Sirp, 12.01. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=a rticle&id=1215:eesti-popmuusika-paremad-p-evad-vol-5&catid=5: muusika&Itemid=12&issue=3142 (9.03.2010). Rätte, Raivo 2009. Melanhoolne rokkmuusika – kas ainult põhjamaine privileeg? – Kultuurikiri Muusa, 16.04. http://muusa.mutionu. org/?p=97 (9.03.2010). Salve, Kristi 2000. Toone tare. Tähelepanekuid setu surnuitkude žanridevahelistest ja geograafilistest seostest. – Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Toim. Kristi Salve jt. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 55–75. Sarv, Vaike 1999. Itkud üleminekurituaalis. – Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 46–49. http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/ 99mai_m2.htm (9.03.2010). 52 Sarv, Vaike 1999. Itkud kontserdilaval. – Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 66–76. http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/ 99dets_m5.htm (9.03.2010). Sarv, Vaike 2000. Setu itk – mõiste ja liigid. – Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Toim. Kristi Salve jt. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 9–38. VS 1999 = Võõrsõnastik. Tallinn: Tea. 53