Liivimaa leiutamine: Uue kristliku koloonia kuvandi loomine 13. sajandi esimesel poolel more

by Marek Tamm

published in 'Akadeemia', no 2, 2012, pp. 195–229.

Social Constructionism/ Constructivism, Cultural Geography, and Medieval Livonia

LIIVIMAA LEIUTAMINE Uue kristliku koloonia kuvandi loomine 13. sajandi esimesel poolel Marek Tamm Mitte ühelgi loodusnähtusel pole “tähendust”, tähendus on ainult märkidel (sealhulgas sõnadel) (Bahtin 1987: 221). SISSEJUHATUS: MIDA TÄHENDAB “LIIVIMAA LEIUTAMINE”? 13. sajand oli tunnistajaks uue piirkonna — Liivimaa — tekkimisele Lääne kristlaskonna vaimsele kaardile. Kuigi kõige varasemad kirjalikud teated Liivimaa-nimelisest regioonist pärinevad 12. sajandi viimasest kümnendist, omandas see territoorium Läänemere idakaldal esialgsed piirid ja iseloomu 13. sajandi keskpaigaks, mil Lääne-Euroopas valmisid esimesed terviklikumad ülevaated uuest kristlikust kolooniast. Liivimaa on klassikaline näide nimetamisakti performatiivsest väest: geograaﬁliselt oli see kant mõistagi ammu olemas ja asustatud erinevate rahvastega, kellel ei puudunud suhted oma ülemerenaabritega, ent väliselt piiritletud identiteediga regiooniks muutus see alles siis, kui esimesed kristlikud misjonärid ja vallutajad olid talle nime andnud.1 Artikli aluseks on autori ingliskeelne publikatsioon: “Inventing Livonia: The name and fame of a new Christian colony on the medieval Baltic frontier.” — Zeitschrift für OstmitteleuropaForschung 2011, Bd. 60, H. 2, S. 186–209. 1 Nimesemiootikas on olnud teedrajavad Tartu-Moskva semiootikakoolkonna tööd, vt nt Lotman, Uspenski 1999. Semiootikute uurimistöö 195 Liivimaa leiutamine Marek Tamm “Leiutamine” (ingl invention) on mõiste, mis kuulub eeskätt sotsiaalse konstruktivismi leksikoni. Sotsiaalsed konstruktivistid rõhutavad maailma kohta käivate kategooriate ja mõistete ajalooning kultuurisõltelisust, kaitstes seisukohta, et ühegi nähtuse nimetus ega kirjeldus pole kunagi loomulik ega olemuslik.2 Kummatigi ei tule “leiutamist” siin mõista millegi loomisena ex nihilo, vaid millegi olemasoleva ümbermõtestamisena, uue tähendusega varustamisena. Nii nagu keskaja ladina keeles tähendas inventio ühtaegu millegi väljamõtlemist kui ka millegi avastamist,3 nii käsitan siingi artiklis “leiutamist” ühtaegu nii “leidmise” kui ka “loomisena”. Oma konstruktivistlikult probleemipüstituselt kuulub siinne kirjatöö ühte ritta varasemate uurimustega, mis analüüsivad teatud käsituse konstrueerimist mingist geograaﬁlisest piirkonnast kindlal ajaperioodil. Taotlemata ammendavust, tean nimetada uurimusi Ameerika, Austraalia, Euroopa, IdaEuroopa, Iirimaa, India, Kanada, Siberi ja Uus-Inglismaa leiutamisest, mis on valminud põhiliselt viimasel paaril kümnendil.4 Neid uurimusi ei ühenda sisuldasa muu kui veendumus, et kõik käsitletud piirkonnad on teinud mingil ajahetkel läbi olulisi tähendusmuutusi, mida on võimalik ajalooliselt uurida, olgu siis reisikirjade, ajalookirjutuse, ilukirjanduse või muude tunnistuste põhjal. Sobivalt võtab nii nende kui ka siinse artikli metodoloogilise taotluse kokku Larry Wolff oma raamatus Ida-Euroopa leiutamine (Inventing Eastern Europe): “Mõistagi ei olnud IdaEuroopa maad iseenesest välja mõeldud ega ﬁktiivsed [---]. Leiutamisprojekt ei seisnenud mitte niivõrd selles, et varustada need tegelikud maad leiutatud või mütoloogiliste tunnustega, isegi kui selline tegevus 18. sajandil kahtlemata õitses. [---] Leiutamistöö näitab veenvalt, et nimetamine pelgalt ei kirjelda tegelikkust, vaid toodab seda, tegemist pole mitte niivõrd semantilise, kuivõrd pragmaatilise nähtusega. Nimetamise performatiivsele väele juhtis esimesena tähelepanu John L. Austin oma klassikalises teoses (1962). 2 Tõenäoliselt parim kriitiline sissejuhatus sotsiaalse konstruktivismi teooriasse on Hacking 1999. Vt ka Burr 2003; Lock, Strong 2010. 3 Vt nt Howe, Wolfe 2002: 2. 4 Vt Rabasa 1993; White 1981; Zeller 1987; Delanty 1995; Wolff 1994; Kiberd 1995; Crane 1992; Chapman 1991; Buruma 2003; Bassin 1991; Brown 1995. seisnes ennekõike nende maade sidusas ühendamises üldise IdaEuroopa nimetuse alla, kusjuures see ühendamine tugines ühtaegu nii tõsiasjadele kui ka väljamõeldistele” (1994: 356). Kui ma räägin siinses artiklis Liivimaa leiutamisest, siis ei pea ma seega silmas, et 13. sajandi esimese poole ladina autorid mõtlesid välja uue piirkonna Läänemere idakaldal, vaid seda, et tollel ajajärgul võttis ladinakeelses kirjasõnas esialgse kuju uus kuvand sellest piirkonnast, mis vajas lõimimist kristlikku diskursusesse. Selle kuvandiloome juures huvitavad mind esmajoones kolm aspekti: 1) kuidas kujunes uue piirkonna nimetus — Liivimaa; 2) kuidas esitavad seda uut piirkonda varased ladinakeelsed tekstid ja 3) kuidas lõimiti Liivimaad puudutav teave senistesse usulistesse ja geograaﬁlistesse arusaamadesse. Rõhutada tuleb sealjuures Liivimaa leiutamise protsessuaalsust, s.t et oluline pole üksnes konstrueerimise tulemus, vaid ka selle käik ja iseloom.5 Samas tahan kohe täpsustada, et Liivimaa leiutamine ei saanud otsa 13. sajandi keskpaigaks, vaid see rajajoon on seatud üksnes siinsele artiklile. Liivimaa leiutamine jätkus suure hooga kuni vähemalt 15. sajandi lõpuni, mil võiksime rääkida uue piirkonna selgepiirilisemast kinnistumisest geograaﬁlistel kaartidel, ajalooteostes ja — kui seda võib nii lihtsalt järeldada — õpetatud eliidi peades.6 Nimetan seetõttu 13. sajandi esimest poolt Liivimaa leiutamise “formatiivseks faasiks”, mil ﬁkseeriti kirjalikult kristlaskonna lingua franca’s esimesed tähendused, mis jäid tihti edaspidigi seda piirkonda iseloomustama. Mõistan “formatiivset faasi” samas tähenduses, nagu Erik Ringmar on määratlenud piirkondliku identiteedi “formatiivseid hetki”: “Need on hetked, mil vanad identiteedid lagunevad ja uued luuakse nende asemele; hetked, mil hakatakse rääkima uusi lugusid, levitatakse neid eri kuulajaskondadele ja mil esitatakse uusi taotlusi tunnustuse järele” (1996: 83). Tuleb ka mainida, et minu huvi ei pälvi siinkohal see, kuidas kujunesid vallutatud Liivimaal välja erinevad võimustruktuurid, halduskorraldus, poliitiline jaotus jms, ehk siis see, mida võiks tinglikult nimetada “Liivimaa tegemiseks” (making of Livonia). Selle kohta vt viimati ˇ e näiteks Sn¯ 2009, kelle mitmed seisukohad on aga diskuteeritavad. 6 Liivimaa kuvandi iseloomust ja vastuvõtust varauusajal vt Kreem 1994, 1998. 5 196 197 Liivimaa leiutamine Marek Tamm Niisamuti ei kujunenud 13. sajandil kindlasti välja ühtset kuvandit Liivimaast, vaid selle asemel oleme tunnistajaks paljude sattumuslike ja isegi vastuokslike “Liivimaade” konstrueerimisele, millest igaüks lähtus kindla sihtrühma huvidest ning ootustest. Kummatigi ei välista see tõdemus teatavate üldistuste tegemist, eriti kui neid käsitusi vaadata konkreetsete kultuurikoodide vahendajana ja tekstitraditsioonide edasikandjana, unustamata sealjuures nende kirjutamiskonteksti asjaolusid. Samavõrd kui tekstidesse kätketud teave Liivimaa ajaloost, keskkonnast, elanikest ja nende kommetest, huvitab mind selle teabe esituse iseloom ja kodeeritus.7 LIIVIMAA NIMETAMINE R. R. Davies, kes on uurinud Briti saarte rahvaste etnonüüme keskajal, on sõnastanud olulise tõdemuse: “Rahvad on kunstlikud moodustised; need saavad konkreetse kuju ja määratluse vastavalt ajale ning olule. Pole olemas üht ja ainust vormelit, mis seletaks adekvaatselt rahvaste seotuse poliitiliste struktuuride ja territooriumiga. Identiteediloome käigus — nii eneseidentiﬁtseerimise kui ka välise identiﬁtseerimise puhul — on üldaktsepteeritud nime ja selle määratluse omandamine väga oluline faas” (1995: 20).8 “Liivimaa” nimetuse sünd ja kinnistumine on niisiis uue kristliku koloonia leiutamise käigus võtmelise tähtsusega. Nagu tänapäeval hästi teada, sai Liivimaa oma nime liivlaste järgi — esimese rahvarühma järgi, kellega uued tulijad kokku puutusid ja kes ristisu vastu võttis.9 Meenutame, et algsed kristlikud misjonikeskused rajati Ükskülla (läti Ikˇkile), Holmesse (läti M¯ rti¸ sala) s¸ a n 7 Vrd Cohen 2006: 13. Vt ka Luigi de Anna tööd Soome kuvandist antiik- ja keskajal (1988). De Anna on oma empiirilist uurimistööd püüdnud ka teoreetiliselt mõtestada (1991). 8 Vt ka Cohen 2008. 9 See arusaam on ajalookirjutuses teada vähemalt Balthasar Russowi Liivimaa kroonika teisest väljaandest (1584) peale: “Liivimaa sai nime liivlastest, kes on põline rahvas ja alati olnud selle elanikud ja veelgi on” (Russow 1848: 9; eesti k Russow 1993: 16). Selle seisukoha võtsid kohe omaks nii Dionysius Fabricius oma Liivimaa ajaloo lühiülevaates (u 1610) kui ka Christian Kelch oma Liivimaa aja- ja Riiga, mis jäid liivlaste asustusaladele.10 Nimetusena on Liivimaa seega justkui sünekdohh: üks rahvas pandi esindama kõiki teisi, kes selles piirkonnas elasid. “Liivlaste” nimetuse päritolu üle on arutletud kaua, ent tänapäevani pole võimalik veenvalt väita, et tegemist on liivlaste enesenimetusega või et see ulatub ajas kaugele enne kristlikku vallutust. Kõige julgemaid oletusi nime iidsuse kohta tehti ajastuvaimule kohaselt 19. sajandil. Näiteks avaldas Woldemar von Ditmar (1794– 1826) 1807. aastal Heidelbergis ladinakeelse uurimuse Liivimaa nime päritolust, milles ta tõlgendab liivlasteks Ptolemaiose mainitud rahvast Leuonoi (1816 (1807): 61–62).11 Selle idee kiitis heaks üks esimesi süstemaatilisemaid liivlaste uurijaid, Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse (1790–1866), samas kui Soome õpetlane Georg Zacharias Forsman (kirjanikunimega Yrjö Koskinen, 1830–1903) laitis selle oletuse kiirelt maha.12 Ent kuigi me ei loos (1695). Vt Fabricius 1848: 439; Kelch 1695: 1–3, eesti k Kelch 2004: 8–10. 18. sajandil tundub see teadmine olevat muutunud juba käibetõeks, vt nt Gadebusch (1777: 4–5): “Sakslased, kes 12. sajandil siia tulid, leidsid esimesena eest liivlased. Nad nimetasid selle maa seega loomulikult liivlaste maaks ehk Liivimaaks (das Land der Liven oder Livland).” 10 Varasest misjonitegevusest Liivimaal vt viimati Jensen 2001; Rebane 2001; Bourgeois 2005; Dygo 2007. 11 Woldemar von Ditmar pakub hea ülevaate ka kõikvõimalikest varasematest oletustest ‘liivlaste’ etümoloogia kohta, pidades ise kõige tõenäolisemaks selle tuletamist eesti- ja liivikeelsest sõnast ‘liiv’, vt eriti lk 89–104. Vt ka Hermelin 1848 (1693): 561–562. Ditmar ei olnud siiski esimene, kes sidus liivlased Ptolemaiose Leuonoi’ga, vaid see idee võrsus juba 16. sajandil. Vt nt Dominicus Marius Niger 1557: 240: terra nunc Liuonia dicitur cui nomen facile dedisse Leuoniorum gens magna. Caspar Peuceri Chronicon Carionis levitas sama hüpoteesi mõned aastad hiljem, vt Melanthon, Peucerus 1580: 304: A Lemouijs Liuoniense sunt, quos Efﬂuos vocant hodie. Colonos hoc esse puto Leuonarum, quos in Scandia ponit Ptolomaeus. Tänan Stefan Doneckeri nõu eest selles küsimuses. Viimased kaks tsitaati pärinevad tema väitekirjast (2010: 93, 162). 12 Vt Kruse 1846: 95; Koskinen 1866: 4. Põgusa historiograaﬁlise ülevaate liivlaste ajaloo uurimisest pakuvad Tõnisson 1974: 15–28 ja Blumberga 2011. 198 199 Liivimaa leiutamine Marek Tamm saa olla päris kindlad, kas “liivlased” on etnonüüm, mille mõtlesid 12. sajandi teisel poolel välja kristlikud sisserändajad, või on sellel rahvanimel siiski kohalik päritolu,13 pole kummatigi kahtlust, et laiemasse käibesse läksid “liivlased” (nagu ka “Liivimaa”) alles alates 13. sajandi algusest.14 Ladina jutustavas kirjasõnas mainib liivlasi (Liui) teadaolevalt esimesena Saxo Grammaticus (u 1150–1220) oma 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algul valminud Gesta Danorum’is,15 kuid püsivalt kirjutab nad ajalukku siiski alles Henriku Liivimaa kroonika (u 1224–1227) (Heinrici Chronicon Livoniae (= HCL) 1955).16 Läänemere idakalda vallutamise ja kristianiseerimise vahetu tunnistajana on Henrik esimene, kes annab kirjasõnas põhjaliku ülevaate kohalikest rahvastest ning nende nimedest.17 Enamasti, seda eriti kroonika esimeses pooles, nimetab Henrik liivlasteks (lad Lyvones) ainult neid rahvaid, kes kasutasid suhtlemiseks liivi keelt. Kuid nagu on hiljuti õigusega väitnud Jüri Kivimäe, kasutab Henrik oma kroonika viimastes peatükkides üha enam mõistet Lyvonenses, mis ei osuta enam kitsalt liivlastele kui Kokkuvõtet liivlaste-nime võimalike etümoloogiate kohta vt Grünthal 1997: 241–253; Koski 2001, 2011. Ida-Baltikumi keskaegsetest nimetustest üldiselt vt Wittram 1939; Kivimäe 2011. 14 Kuivõrd siinne artikkel keskendub Liivimaa leiutamisele ladina tekstides, siis ei peatu ma vähestel slaavi allikatel, kuigi tuleb pidada tõenäoliseks, et 12. sajandi algusest pärinevas Nestori kroonikas mainitud l bъ’i all tuleks silmas pidada liivlasi. Vt Povest. . . 1950: 10. Sissejuhatuseks (koos bibliograaﬁaga) vt Selart 2007b: 55–60. Samuti ei mahu minu vaatevinklisse Skandinaavia ruunikirjade võimalikud tõlgendused Liivimaa-nime küsimuses, vt Zilmer 2005: 172–175; Jackson 2005. Sealjuures ei saa küll välistada, et Skandinaavia allikate analüüs võimaldaks sõnastada mõningaid hüpoteese muinaspõhjakeelse teabe kandumisest ladina allikatesse. 15 Saxo Grammaticus 2005, I: 518, VIII.4.1 (Nam Sclaui ac Liui Saxonumque septem milia classem auxerant); samas, 550, VIII.10.8 (Post hec Liuorum regis ﬁlius Bicco captiuitate, quam sub memoratis fratribus ducebat, elapsus Iarmericum, a quo olim fratribus spoliaus fuerat, inurie haud oblitus accessit). 16 Kroonika tsiteerimisel kasutan kõige viimast eestindust: Henriku Liivimaa kroonika (= HLK) 2005. 17 Vt viimati Kivimäe 2011. 13 soome-ugri hõimule, vaid kõigile uue koloonia kristlastest elanikele. Kirjeldades Puide küla juures 1219. aasta augustis peetud lahingut venelastega, kasutab Henrik nii väljendit exercitus Lyvonensis (liivimaalaste sõjavägi) kui ka üldmõistet Lyvonenses, mida tuleb selles kontekstis mõista ühisnimetusena riialaste, lätlaste ja liivlaste kohta (HCL XXII.2: 148). Samas tähenduses tuleb mõista kroonikas sageli esinevat väljendit episcopi Lyvonensibus, seega mitte liivlaste piiskopid, vaid Liivimaa piiskopid (HCL XXIII.10: 167). Niisiis on Henriku kroonikas eos näha, kuidas “liivlased” hakkavad tasapisi muutuma ühe rahva ja tema asustustala nimetusest uue kristliku koloonia ja selle elanike üldnimetuseks. Kui liivlaste kohta kasutab Henrik mõistet Lyvones või gens Lyvonum (nt HCL X.15: 46), siis liivimaalasi (pidades silmas kõiki uue koloonia kristlasi) nimetab ta Lyvonenses või gens Lyvoniensis (nt HCL XXI.1: 140; XXII.2: 148).18 Tõsi, kui Henrik räägib kohanimest Liivimaa (Lyvonia), siis peab ta üldjuhul silmas vaid liivlaste asustusala, eristades seda selgelt naaberpiirkondadest Lätist (Latgalest) ja Eestist (nt HCL X.15: 46). Liivimaa nimi sigineb kirjasõnasse esmalt paavstikuuria kirjavahetuses, muutudes Rooma vaatenurgast väga kiiresti Läänemere idakalda piirkonna üldnimetuseks.19 Kui vaadata kõige esimesi bullasid, siis torkab küll silma mõningane ebakindlus uue kirikliku piirkonna nimetamisel ja geograaﬁlisel paigutamisel. On kõnekas, et kui paavst Clemens III (1187–1191) kinnitab 1188. aastal kirjas Bremeni peapiiskopile temale alluva Meinhardi määramise Üxkülli piiskopiks, siis paigutab ta selle uue piiskopkonna Ruthenia’sse.20 Kuid juba paar aastat hiljem kirjutab Clemens III Vrd Murray 2011. Paavsti kirjade üldise konteksti kohta vt Fonnesberg-Schmidt 2007; Bombi 2007a. 20 Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch (= LUB) 1852: nr 10, vrg 11: Clemens episcopus, servus servorum Dei, venerabili fratri, Bremensi archiepiscopo [---]. Eapropter, venerabilis in Christo frater, tuis iustis postulationibus clementer annuimus et Ixscolanensem episcopatum, quem tu et clerus tue cure commissus, per ministerium Meynardi sacerdotis, religiosi et discreti viri, in Ruthenia, sancti Spiritus gratia donante, acquivisse dicimini [---]. Võib nõustuda Anti Selartiga, et sel19 18 200 201 Liivimaa leiutamine Marek Tamm otse piiskop Meinhardile, nimetades teda nüüd selgelt “liivlaste [resp. Liivimaa] piiskopiks” (episcopus Livoniensis; LUB 1857: nr 10a, vrg 3 (u 1190)). Paavst Innocentius III (1198–1216) kasutab oma varastes kirjades nii mõisteid “liivlaste piirkond” (provincia Livoniensis)21 , “liivlaste kirik” (Livoniensis ecclesiae)22 kui ka lihtsalt “Liivimaad” (in partibus Livonie; Sen¯ s. . . 1937–1940, a I: nr 31, lk 21 (aprill 1200)). Kuid mida kaugemale vallutus edeneb, seda enam kohtame paavsti kirjades teistegi Ida-Baltikumi piirkondade nimetusi ja üldpilt muutub keerukamaks, isegi kui Liivimaa jääb üldjuhul siiski kogu edasises kuuria kirjavahetuses uue kristliku koloonia üldnimetuseks.23 Jutustavas kirjasõnas leiame Liivimaa nimetuse esimest korda 1195./1196. aastal Neumünsteri augustiinlaste kloostri praost Sido kirjutatud läkitusest Haseldorﬁ preester Gozwinusele: Ennäe, kuidas Issand Sebaoti viinamägi puhkes õitsele Lübecki piiskopkonnas ja kandis vilja, kuidas tema väädid ulatusid mereni ja tema võsud üle mere Liivimaale! Algselt istutas viinamäe esimene piiskop Vicelinus Oldenburgis, siis ulatusid selle võsud tema kaasaegse, piiskop Emerharduse toel Mecklenburgi, ja seejärel hakkasid need piiskop Evermonduse toel levima Ratzeburgi; nüüd on Meinhard selle viinamäe ümber istutanud Liivimaale ja see kasvab Jumala au ülenduseks.24 les geograaﬁlises paigutuses kõneleb Bremeni vaatepunkt, et Üksküla asus Venes, mitte Rooma paavsti arusaam Läänemere idakalda geograaﬁast (2007b: 75). 21 1199. aasta oktoobris Innocentius III Meinhardist kirjutades, nimetades tema uut valitsemispiirkonda “liivlaste piirkonnaks” (provincia Livoniensis): Accepimus enim, quod cum bonae memoriae M[einardus], episcopus Livoniensis, fuisset provinciam Livoniensem ingressus. LUB 1852: nr 12, vrg 14. 22 Samas. 23 Hea näite sellest pakub paavst Honorius III kiri 1219. aastal piiskop Albertile: Specialiter autem Estoniam, Seloniam et Semigalliam, terras de novo in Livonia acquisitas (LUB 1852: nr 45, vrg 50). 24 Epistola. . . 1937: 245: Ecce vinea Domini Sabaoth, quomodo in episcopatu Lubicensi efﬂoruit et fructus faciens quomodo palmites suos extendit usque ad mare et ultra mare in Liﬂandiam propagines eius! Per Vicelinum quippe episcopum primum plantari in Antiquipolim cepit, Kusjuures tasub tähele panna, et selles ladina tekstis on Liivimaa nimekuju esitatud saksapärasena (Liﬂandia). Et tegemist pole juhusega, näib kinnitavat tõsiasi, et tsistertslaste ordu üldkapiitli statuutides 1209. aastal nimetatakse Liivimaa piiskop Albertit (ametis 1199–1229) kui episcopus Liﬂandren, mis osutab samuti nime saksakeelsele kujule.25 Seega peame arvestama, et kuigi kirjalikud allikad on meile Liivimaa nime pärandanud ladinakujuliselt, oli suulises suhtluses algusest peale rööbiti käibel ka selle saksakeelne vorm. Esimese põgusa ülevaate misjonist ja sõjategevusest uues kristlikus piirkonnas esitab Lübecki Arnold oma Slaavlaste kroonikas 1210. aasta paiku.26 Arnold kasutab uue piirkonna kohta ainsa deinde per Emehardum episcopum, contemporaneum suum, in Magnopolim ramos primum extendit, per Evermodum episcopum in Raceburgh dilatari cepit et nunc per Meinhardum episcopum in Liﬂandiam transplantata crescit in augmentum honoris Dei. 25 Statuta. . . 1933–1941, 1: 364 (1209. a): Committitur abbati Fossae novae ut suggerat Domino Papae de abbate de Luena qui, occasione litterarum Domini Papae, praedicationi et vagationi intendit et domus suae providentiam omittit. Item scribat de episcopo Liﬂandren qui dicit se tali auctoritate Domini Papae fungi, quia monachos vel conversos nostros sibi liceat sine licentia abbatum assumere et secum adducere. Pole huvituseta märkida, et statuutide väljaandja Marie Joseph Canivez luges Liﬂandren’ist välja Lismorensis’e ehk siis Lismore’i piiskopkonna Iirimaal (samas, 364, viide 9). Kaheksa aastat hiljem esineb Liivimaa statuutides juba oma tavapärasel kujul — Livonia, vt Statuta. . . 1933– 1941, 1: 468 (1217. a): De abbatiis quae sunt in Graecia, Livonia et Norvegia provideant patres abates ut ad minus in anno tertio visitentur. 26 Lisaks tuleb mainida ka huvitavat viidet teoses Gesta Innocentii III (u 1204–1209), mille anonüümne autor kinnitab, et Taani peapiiskop Anders Sunesen saatis 1207. aasta sügisel, pärast Riias veedetud talve, paavst Innocentius III-le üksikasjaliku aruande kristliku misjoni edukäigust Liivimaal, kus ta optimistlikult teatab, et “terve Liivimaa on pööratud Kristuse usku ja et pole jäänud kedagi, kes poleks vastu võtnud ristimise sakramenti, ning et naaberrahvad on suures osas selleks samuti valmis” (quod tota Livonia erat ad ﬁdem Christi conversa, nullusque in ipsa remanserat qui non recepisset sacramentum baptismatis, vicinis gentibus ad hoc ipsum ex magna parte paratis). Vt Gress-Wright 1981: 315. Kahjuks pole Suneseni aruanne säilinud, ent pole võimatu, 202 203 Liivimaa leiutamine Marek Tamm nimetusena Liivimaad (Livonia), mis osutab uue üldnimetuse teatavale väljakujunemisele. Arnold kirjutab, kuidas “Sõna lihakssaamise 1186. aastal asutas auväärne mees Meinhard niisiis Liivimaal piiskopitooli”, võttes optimistlikult kokku olukorra 13. sajandi algul: “Niisiis kasvas Jumala kirik Liivimaal auväärse mehe Alberti läbi, hästi seatuna praostide, kihelkondade, kloostrite poolest.”27 Kui vaatame Heisterbachi Caesariuse teoseid (vt allpool), kes on aastatel 1219–1227 kirja pannud mitmeid teateid misjonist Läänemere idakaldal, siis temagi kasutab kogu piirkonna kohta ainult ühte nimetust — Liivimaa (Livonia), nimetades kõiki selle asukaid liivlasteks (Livonenses).28 Võime niisiis väita, et vähemalt piirkonnast kaugemal kirjutavate autorite jaoks kujunes 13. sajandi esimestel kümnenditel Liivimaast uue kristliku koloonia üldnimetus, mis hõlmas laias laastus tänapäeva Eesti ja Läti ala ning kus elas väga mitmeid rahvarühmi — eestlased, liivlased, latgalid jt. Samas ei püsinud Liivimaa nimetus 13. sajandil muutumatuna, vaid teisenes vastavalt kirjutaja positsioonile, vallutuse laienemisele ja teadmiste kasvule, saades selgemad piirid alles järgnevatel sajanditel.29 “Liivimaa” oli 13. sajandil seega omamoodi “voolav tähistaja”, mida saame tagantjärele küll tõlgendada, ent mitte määratleda. LIIVIMAA KIRJELDAMINE Kui me loeme kõige esimesi Ida-Baltikumi kirjeldusi keskaja ladina tekstides, siis Liivimaad me neis veel ei kohta.30 Bremeni Adam pühendab oma Hamburgi kiriku piiskoppide ajaloos (u 1075–1076) neljanda osa “Põhjapoolsete saarte kirjeldamisele” (Descriptio insularum aquilonis), kujutades seda piirkonda eeskätt üksikute saartena keset Läänemerd ehk “barbarite merd” (mare barbarum; Bremeni Adam. Gesta Hammaburgensis Ecclesiae Pontiﬁcum (= GHEP) 1917: I.62, lk 58).31 Veidi lähemalt peatub Adam kolmel Ida-Baltikumi piirkonnal: Kuramaa (Churland), Eesti (Aestland) ja Samland (Semland) (GHEP 1917: IV.16–18, lk 244–246), lisades nende kirjeldustele veel teavet “naistemaa” (terra feminarum) kohta, kus elavad amatsoonid ja koerakoonlased. Mainides küll paaril korral liivlasi, ei tunne omaette Liivimaa-nimelist piirkonda veel ka Saxo Grammaticus oma Gesta Danorum’is (u 1208).32 Kvalitatiivne muutus Liivimaa kirjeldamises saabub ristisõjaliikumise laienemise ajal Läänemere idakaldale 13. sajandi algul. Koos piirkonna vallutamisega piiritletakse see tekstiliselt, kaardistatakse ja lõimitakse kristlikku kultuurigeograaﬁasse. Teadmistahe käib käsikäes võimutahtega, nii võiks selle kokku võtta. Sel puhul on ilmekas, et kõige esimesed Liivimaa kirjeldused varasel 13. sajandil esitavad uut piirkonda “tõotatud maa” retoorilises võtmes. Nendes kirjeldustes domineerivad viited piirkonna vilMinu eesmärk pole siinkohal välja tuua kõiki varajasi viiteid Läänemere idakalda piirkonnale. Neid on pühendumusega kogunud mitmed eelmised uurijate põlvkonnad, tõlgendades kogutut küll tihtipeale üsna kriitikavabalt või fantaasiarohkelt. Üldiselt on enne 12. sajandi viimaseid kümnendeid sisuldasa võimatu otsustada, millist Ida-Baltikumi piirkonda täpsemalt on silmas pidanud üks või teine kirjamees, kelle horisondile on Läänemeri jäänud. Valdavalt kuuluvad need kirjeldused nn geograaﬁliste mirabilia’te valdkonda, millel puudub sisuline seos kirjeldatud regiooniga. Seni kõige parema lühiülevaate varasematest teadetest pakub Arbusow 1939. 31 Vt Schlüter 1903; Sild 1930; Scior 2002: 29–137; Jørgensen 2009. 32 Vt viide 15. Vt ka Johansen 1974; Baranauskas 2004. 30 et tema kiri oli Lübecki Arnoldi peamiseks allikaks Liivimaa ristisõjast kirjutades, vt Kolk 2004: 50–57. 27 Lübecki Arnold 1868: ptk V.30, lk 213–214: Anno igitur incarnati 1186. fundata est sedes episcopalis in Livonia a venerabili viro Meinardo [---]. Crevit igitur ecclesia Dei in Livonia per venerabilem virum Albertum, bene disposita prepostis, parrochiis, cenobiis. Eesti k: Kolk 2004: 81–82. 28 Vt Wirth-Poelchau 1982; Bombi 2007b; Tamm 2009–2010. 29 Hea näite Liivimaa mõiste teatavast ebamäärasusest veel 13. sajandi lõpul pakub Liivimaa vanem riimkroonika, värsiread 8923–8928: “Kura- ja Liivimaad [K¯ ren und Nieﬂant] / nimetatakse ühtmoodi / teisu tel maadel, see on tõsi. / Kes oskaks seda täielikult kirja panna, / kuidas iga paika hüütakse? / Seda kõike nimetatakse Liivimaaks [Nieﬂant].” Vt Liivimaa vanem riimkroonika. 2003: 51. Nieﬂant’i kui ühe Liivimaa keskaegse saksakeelse nimetuse kohta vt Diederichs 1880. 204 205 Liivimaa leiutamine Marek Tamm kõnnumaade poolest, millega vahelduvad sood, rammusad on karjamaad ja aasad, heina on külluses. [---] Põllud on niivõrd viljakad, et enamik talupoegi võib rõõmustada oma külvist seemet saades (Fabricius 2010: 55). jakusele ja soodsatele looduslikele oludele.33 Õige noodi annab kätte teadaolevalt kõige esimene Liivimaa kirjeldus Lübecki Arnoldi Slaavlaste kroonikas (u 1210): Sõna lihakssaamise 1186. aastal asutas auväärne mees Meinhard niisiis Liivimaal piiskopitooli, mis nimetati Õndsa Jumalaema Maarja kaitse alla, kohas, mille nimi on Riia. Ja kuna see koht on maa headuse tõttu külluslik paljude rikkuste poolest, ei ole seal kunagi puudunud Kristuse teenijad ega uue kiriku istutajad. Sest see maa on põldudelt viljakas, karjamaadelt rikas, jõgedega niisutatud, samuti piisavalt kalarikas ja puudega metsane.34 Väärib mainimist, et Liivimaa viljakuse rõhutamine jääb iseloomustama selle piirkonna kirjeldusi nii keskajal kui ka varauusajal, sellest saab üks Liivimaa leiutamise juhtmotiive. Sebastian Münster kirjutab oma mõjukas Kosmograaﬁas (1544), et Liivimaa “on hea maa, küllaldaselt viljakas: palju metsa, põlde, kalarikkaid veekogusid ja palju suuri järvi”.35 Veel 17. sajandi algul kinnitab samas vaimus näiteks Poola katoliku preester Viljandis, Dionysius Fabricius: Ka viljasaakide poolest on see provints [Liivimaa] väga rikkalik, nii et ta annab igat liiki teravilja, ja ehkki maad haritakse vähema vaevaga ja ta asub põhja pool ja Rootsi naabruses, küpsevad suviviljad siiski kolme kuu jooksul. Provints on väga hea toitja ema kariloomadele, pakkudes neile piisavalt sööta. Ta on väga rikas metsade ja Vt lähemalt Tamm 2009a: eriti 20–25. Lübecki Arnold 1868: V.30, lk 213–214: Anno igitur incarnati 1186. fundata est sedes episcopalis in Livonia a venerabili viro Meinardo, intitulata patrocinio beate Dei genitricis Marie, in loco qui Riga dicitur. Et quia idem locus beneﬁcio terre multis bonis exuberat, nunquam ibi defuerunt Christi cultores, et novelle ecclesie plantatores. Est enim eadem terra fertilis agris, abundans pascuis, irrigua ﬂuviis, satis etiam piscosa et arboribus nemorosa. Eesti k: Kolk 2004: 81. 35 Münster 1544: fol. 502: Est is gut land, hat frucht gnug, vil wäid, weld, ﬁschreich wässer, und vil grosser seen. Eesti k: Münster 1995: 507. 1550. aastal ilmunud Kosmograaﬁa ladinakeelses uusväljaandes on Liivimaast esitatud samas vaimus kirjeldus: Liuonia terra est palustris, nemorosa, arenosa, plana & sine montibus, irrigua ﬂuuijs & perinde satis piscosa, pro maiori parte inculta, fertilis tamen agris & pascuis abundans (Münster 1550: fol. 787). Vt Kreem 1998. 34 33 “Tõotatud maa” retoorika, mis toonitab ühelt poolt uue piirkonna viljakust, ent teisalt selle elanike uskmatust, loob suurepärased eeldused kristianiseerimise ja koloniseerimise poliitikale, ehk nagu kirjutab Jeffrey J. Cohen Briti saarte varaste kristlike kirjelduste kohta: “Jumalik soosing tähendas sedagi, et nendel tänapäeva heebrealastel oli voli kohelda teisi rahvaid Anaki järeltulijatena, ohtlike ja mitte päris inimlastena, kelle piima- ja meejõgedega maid võis muretult koloniseerida” (2006: 38). Nii palju kui säilinud allikad lubavad oletada, levis teave uuest Issanda istandusest Läänemere idakaldal kristlaskonna tuumaladele võrdlemisi vaevaliselt. Kui otsida Liivimaa vallutamise ja pööramise kajastusi 13. sajandi esimese poole Euroopa ajalookirjutusest, siis leiame vaid üksikuid lühiteateid näiteks Paderborni Oliveri Püha Maa valitsemise ajaloos (u 1220) (1894: 156–157), Lucca Bartholomaeuse Annaalides (u 1236) (1930: 94) või Alexander Minorita Ilmutusraamatu seletuses (1235– 1249) (1955: 435, 439), ainult pisut enam leiab Liivimaal toimuv tähelepanu juba mainitud Lübecki Arnoldi Slaavlaste kroonikas (u 1210) (1868: 213–214), nagu ka Stade Alberti Maailma kroonikas (u 1240–1260)36 (1859: 352–354, 357–358, 360– 361, 363) ja Trois-Fontaines’i Aubri Maailma kroonikas (u 1220– 1252)37 (1874: 872, 879, 887, 902, 912, 916, 925, 930). Kuigi keskaegne kartograaﬁa ei peegelda tingimata tollaseid tegelikke geograaﬁlisi teadmisi, torkab kummatigi silma, et Euroopa kaartidele ilmub Liivimaa võrdlemisi hilja.38 Ainus 13. sajandist teadaolev kaart, millel on kujutatud Läänemere idakallast, on nn Ebstorﬁ maailmakaart, mis pärineb tõenäoliselt sajandi viimastest aastatest (Kugler 2007).39 Kuigi see teadaoleVt Maeck 2001. Vt Schmidt-Chazan 1985. 38 Liivimaa kujutamisest keskaja ja varauusaja kaartidel vt Arbusow 1935; Spekke 1961; Kreem 1996; Tebel 2009. 39 Vt Chekin 2006: 146–161. 37 36 206 207 Liivimaa leiutamine Marek Tamm valt suurim keskaegne mappa mundi (12,74 m2 ) hävis liitlaste pommirünnakus Hannoverile 1943. aasta oktoobris, on meil kasutada selle võrdlemisi loomutruu koopia 19. sajandi lõpust. IdaBaltikumi piirkonnast on kaardil mainitud Kuramaa (Curlant), Zemgale (Semigallia), Preisimaa (Prucia) ja Samland (Sanelant). Eraldi on mainitud ja kujutatud Riia linna Liivimaal (Riga Livonie civitas).40 Uuesti kohtame Ida-Baltikumi piirkonda paaril 14. sajandi merekaardil ehk portolani’l, kuid selgemad piirjooned omandab Liivimaa alles 15. sajandi maakaartidel. Minu hinnangul olid Liivimaa leiutamise algjärgus võtmetähtsusega vaimulikud ordud, kes ennast varakult uues piirkonnas sisse seadsid, säilitades ühtlasi osaduse ordu kommunikatsioonivõrgustikuga. Ennekõike tänu tsistertslaste ja kerjusordude rahvusvahelistele võrgustikele jõudis teave 13. sajandi esimesel poolel Lääne õpetatud auditooriumideni uuest kristlikust kandist Läänemere idakaldal. Kui sajandi esimestel kümnenditel oli teabe vahendajaks peamiselt tsistertslaste võrgustik, siis alates 1240. aastatest muutusid peamisteks kommunikatsioonikanaliteks frantsisklaste ja dominiiklaste ordu (Tamm 2009b: 346–347). Esimesed tsistertslased jõudsid Liivimaale väga varakult, alates 1187. aastast, kui aasta varem ametisse pühitsetud esimene Liivimaa piiskop Meinhard (surn 1198) kutsus endale abiliseks tsistertslase Theoderici (surn 1219) (HCL I.10, lk 4–5). Tsistertslaste püsiasustus Liivimaal jääb 13. sajandi algusesse, kui 1205. aasta paiku rajatakse Riia lähedale Dünamündesse (läti Daugavgr¯va) ı esimene tsistertslaste klooster uues koloonias.41 Tõenäoliselt 1230. aasta paiku tehti algust teise tsistertslaste kloostri asutamisega Liivimaal, sedapuhku Tartu piiskopkonda Kärknasse.42 Tsistertslaste tähtsusest Liivimaal annab selget tunnistust tõsiasi, et oluline osa uue kristliku koloonia esimestest piiskoppidest pärines valgete munkade ridadest: teine Liivimaa piiskop Bertold (1196– 1198), esimene Eestimaa piiskop Theoderic (1211–1219), esimene Zemgale piiskop Bernhard (1218–1224), ent samuti esimene Vt Friedland 1998; Tebel 2009: 90–94. Vt Poelchau 2004: 32–68. 42 Vt Schmidt 1941: 131–151; zur Mühlen 2003, 4; Kunde 2003: 240–246; Markus 2009; Viia 2010. 41 40 Saaremaa piiskop Gottfried (1227–1234) ja taanlaste poolt pärast Theoderici surma uueks Eestimaa piiskopiks Tallinnas nimetatud Wesselin (1219–1227?). Siinsest vaatenurgast on aga oluline, et kõik tsistertslastest kõrgvaimulikud olid võrdlemisi hästi lõimitud ordu kommunikatsioonivõrku ja eeskätt nende vahendusel jõudsid teated uuest Liivimaa-nimelisest piirkonnast Lääne-Euroopasse.43 Eeskätt tänu endise Dünamünde kloostri abtile ja hilisemale Zemgale piiskopile Lippe Bernhardile leidsid uudised Liivimaalt tee populaarse tsistertsi kirjamehe Heisterbachi Caesariuse teostesse. Kokku kolmeteistkümnel korral mainib Caesarius oma erinevates raamatutes Liivimaad, jutustades pikemalt uues misjonipiirkonnas aset leidnud sündmustest kolmel korral, nii oma Dialogus miraculorum’is (1219–1223) kui ka lõpetamata jäänud Libri VIII miraculorum’is (1225–1227) (1851, IX.37, kd. 2: 193; 1937, I.31, kd 2: 56–58, II.18, kd 2: 98–99).44 Arvestades Caesariuse teoste, eriti Dialogus miraculorum’i suurt populaarsust keskajal, tuleb tema tekste käsitada olulise panusena Liivimaa leiutamisesse. Teise dokumenteeritud näite Liivimaa teabe liikumisest tsistertslaste võrgustikus pakub Trois-Fontaine’i Aubri Chronicon. Nagu juba viidatud, leidub selles mahukas tsistertsi maailmaajaloos ajavahemikust 1194–1232 üheksa sissekannet Liivimaal toimuva kohta, neist enamik puudutab tsistertslaste tegevust ja vaimuliku võimu vahetusi. Tõenäoliselt pärinevad Aubri teadmised kahest tsistertsi allikast: Eestimaa piiskopilt Theodericilt ja paavsti legaadilt Aulne’i Baudouinilt. Kuigi Aubri kroonikale ei saanud keskajal osaks kuigi laialdast tähelepanu, on see siiski heaks tunnistuseks Liivimaa-teabe ringlusest tsistertslaste suulises kommunikatsioonivõrgus. Nagu eespool öeldud, näivad allikad osutavat, et alates 1240. aastatest said tsistertslaste asemel Liivimaa kuvandi peamisteks kujundajateks kerjusordud — dominiiklased ja frantsisklased. Mõlema ordu esindajad seadsid ennast Liivimaal sisse võrdlemisi varakult — dominiiklased rajasid 1229. või tõenäolisemalt 1239. aastal oma esimese konvendi Tallinnasse, 43 44 Vt von Bunge 1875. Lähemat analüüsi vt Tamm 2009b: passim. Vt ka Wirth-Poelchau 1982; Bombi 2007b; Tamm 2009–2010. 208 2 209 Liivimaa leiutamine Marek Tamm 1234 Riiga ja veel enne 13. sajandi lõppu Tartusse.45 Frantsisklaste keskuseks Liivimaal sai nende esimene ja pikka aega ainuke konvent Riias, mis asutati 13. sajandi keskpaiku.46 Kerjusordu liikmetel oli 13. sajandi keskel Liivimaa poliitilises ja vaimses elus oluline osa.47 Nende suhetele laiema kerjusordude võrgustikuga osutavad kaks esimest geograaﬁlist ülevaadet Ida-Baltikumi piirkonnast, mis mõlemad pärinevad mendikantide sulest. Esiteks 1245. aasta paiku valminud Bartholomaeus Anglicuse entsüklopeedia De proprietatibus rerum (Asjade omadustest), ja teiseks anonüümne geograaﬁline traktaat Descriptiones terrarum (Maade kirjeldused), mis pärineb umbes aastast 1255. Inglise frantsisklase suure populaarsuse võitnud entsüklopeedia viieteistkümnes raamat annab 175 alfabeetiliselt reastatud peatükis ülevaate maailma erinevatest piirkondadest ja esimest korda saab ladina geograaﬁlises kirjasõnas tähelepanu ka Läänemere idakallas: omaette sissekande pälvivad Liivimaa (Liuonia), Leedu (Lectonia), Samland (Sambia), Zemgale (Semigallia), Revala (Riualia) ja Virumaa (Vironia).48 Descriptiones terrarum on usutavasti vaid katke kaotsiläinud või kirjutamata jäänud mahukamast teosest, mis pidi kirjeldama mongolite päritolu ja kombeid. Praeguseni kindla autorluseta teksti kirjutas väga tõenäoliselt mõni Riia peapiiskopi Albert Suerbeeri (surn 1273) läheduses tegutsenud kerjusordu liige (Colker 1979).49 Praegusel kujul kujutab see alles 1979. aastal Dublinis avastatud unikaalne käsikiri põgusat ülevaadet Idaja Põhja-Euroopa piirkondadest, sisaldades muu hulgas teavet kümmekonna Ida-Baltikumi regiooni kohta (Kuramaa, Leedu, Liivimaa, Samland jt).50 Anonüümne Descriptiones terrarum’i autor peatub veidi pikemalt kristliku misjoni algusel Liivimaal, vahendades kaugematele lugejatele tõenäoliselt 13. sajandi keskpaiku piirkonnas juba hästi tuntud lugu Saksa kaupmeeste jõudmisest Väina (läti Daugava) jõele ja kokkupõrgetest kohalike elanikega:51 Kuramaale järgneb põhjas Liivimaa, seal on üks peapiiskop ja seitse sufragaani∗ , kellest neli on Preisimaal ja kolm Liivimaal. Sellele maale tõid esialgu pääsemise kaupmehed. Tormist tõugatuna sattusid nad suurde jõkke, mida nimetatakse Dünaks ja mis voolab Venemaa aladelt. Ja nad nägid lihtsat ja kaitsetut rahvast. Ettevaatlikult ja kiirustamata saavutasid nad nõusoleku, et püstitada kivimüür mainitud jõe saarele52 ümber väikese kindluse, et hundid ja röövlid ei tülitaks öösel neid endid ega kariloomi, mida nad sealsamas olid soetanud. Ja olles valmistanud mördi, hakkasid nad ehitama üsna tugevat kastelli. Aga seda nähes laususid kohalikud elanikud endamisi: “Lubame nendel inimestel püstitada kive, ent kui nad on töö lõpetanud, seome ümbert tugevate köitega, kinnitame need paljude härgade ja hobuste külge ja tõmbame kõik ühekorraga maha.” Kui nad nimetatud vahenditega kohale tulid ja nägid, et paljud nende hulgast said surma vastase noolte läbi, pidasid nad nõu ja sõlmisid kaupmeestega igavese rahu. Ja nõnda hakkasid kristlased seal levima.53 Vt Mugur¯ viˇ s 1996; Tamm 2001. e c Selle loo erinevaid variante vahendavad samuti Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika, vt HCL I.2–6, lk 2–3; Liivimaa vanem riimkroonika. 2003: värsiread 127–228. ∗ Peapiiskopile alluva piiskopi nimetus. Toim. 52 Usutavasti on tegu Holmi saarega, vt Mugur¯ viˇ s 1995: 28, e c viide 29. 53 Colker 1979: 723: [C]urlandiam sequitur Liuonia ad aquilonem habens archiepiscopum cum vii suffraganeis, quorum quatuor sunt in Pruscia et tres in Livonia. Hec inicium sue salutis per mercatores habuit. Qui pulsi tempestate in magnum ﬂumen quod Duna dicitur decendens de Ruscie partibus deuenerunt. Et uiderunt populum simplicem et inermem. Caute ab eisdem et paulatim optinuerunt ut sepem de lapidibus pro parua curia in insula dicti ﬂuuii erigerent ne lupi uel latrunculi nocte ipsos aut peccora que ibidem acquisiuerant perturbarent. Et facto ce51 50 Vt von Walther-Wittenheim 1938; Gall´ n 1946; Tamm 2009c. e Vt Niedermeier 1978. 47 Vt Selart 2007a. 48 Põhjalikumalt vt Tamm 2003. Bartholomaeuse entsüklopeedia ei ole tänapäevani terviklikult teaduslikult editeeritud. Järgnevas kasutan üht vanimat säilinud entsüklopeediakäsikirja (13. sajandi lõpp), mida hoitakse Biblioth` que Nationale’is Pariisis (BN MS lat. 16098); selle e käsikirja Ida-Baltikumi puudutavate peatükkide transkriptsiooni olen esitanud oma siin nimetatud artiklis. 49 Aruteludest Descriptiones terrarum’i autori üle vt Gorski 1983; Ochma´ ski 1985; Freibergs 1999; Selart 2002; Wenta 2006. n 46 45 210 211 Liivimaa leiutamine Marek Tamm Eraldi tasub esile tuua, et lugu kindluse (resp. maja) äravedamisest on rahvusvaheliselt levinud rahvajutumotiiv (Aarne, Thompson 1981: nr 104654 ), mida kohtame Liivimaa kontekstis näiteks ka Franz Nyenstädti Liivimaa kroonikas (1604), kus kirjutatakse saarlastest, kes püüdsid merre tõmmata Saaremaale ehitatud Maasilinna (Soneburgi) ordulinnust (1839: ptk II, lk 9). Pole võimatu, et tegemist on näitega, kuidas konkreetse tegelikkuse kirjeldus on allutatud universaalsele narratiivsele struktuurile. LIIVIMAA LÕIMIMINE Viimane näide toob mind viimase olulise punktini: domineerivate kultuurikoodide ja varasema tekstitraditsiooni tähtsuseni Liivimaa leiutamise käigus. Jeffrey J. Cohen on põhjendatult toonitanud keskaegsete klassiﬁkatsioonide alalhoidlikkust: “Kollektiivsed identiteedid olid keskajal pigem konservatiivsed kategooriad. “Uued” rahvad sobitati tavaliselt varasematesse taksonoomiatesse ja need ei põhjustanud tingimata seniste liigitussüsteemide avardumist” (2006: 81). Tihkan seega väita, et Liivimaa kirjeldused 13. sajandi esimesest poolest ei kajasta mitte niivõrd selle piirkonna ja tema elanike iseloomu, kuivõrd keskaja kristlike autorite poliitilisi ja sotsiokultuurilisi tõekspidamisi. Isegi kui suurem osa tunnistustest pärineb piirkonda ise külastanutelt või siis autoritelt, kes ise vahetute tunnistajatega suhtlesid, on need teated kummatigi kodeeritud moel, mis ei võimalda esitada kuigi tõsikindlaid väiteid Läänemere idakalda elanike tegeliku eluviisi, looduskeskkonna ega maailmapildi kohta. Olen sellist uute piirkondade lõimimist varasemasse kultuuritraditsiooni nimetanud intertekstuaalseks integratsiooniks, pidades selle all silmas menetlust tõlgendada uut geograaﬁlist ja religioosset teavet vanade mento castellum ceperunt satis ﬁrmum. Quod cernentes idigeni sic dicebant: “Permittamus hos homines lapides erigere et consumpmato opere circumdantes funibus fortissimis ligatisque ad ipsos bobus et equis plurimis uno momento ad terram omnia prosternûemus.” Cumque cum dictis instrumentis aduenissent et sagittis repugnancium uidissent ex suis plurimos interfectos, habito consilio pacem cum mercatoribus perpetuam inierunt. Et sic ceperunt Christiani ibi dilatari. 54 Vrd nr 1325B–D (tuntud ainult iiri folklooris). autoriteetsete tekstide abil (Tamm 2009a: 2755 ). Sealjuures tuleb täpsustada, et tekstide kultuuriline kodeeritus ja kõrge intertekstuaalsus ei tähenda, et need paratamatult tegelikkust võltsiksid. Pigem peab silmas pidama eristust tekstide denotatiivse ja konnotatiivse tasandi vahel: kui esimesel tasandil püüavad tekstid tegelikkust pelgalt kirjeldada, siis teisel tasandil varustatakse see kirjeldus teatud tähendusega. Minu eesmärk siinkohal ongi esmajoones juhtida tähelepanu Läänemere idakalda kirjelduste konnotatiivsetele tähendustele ehk nende kultuurilisele kodeeritusele. Osutasin juba Liivimaa geograaﬁliste kirjelduste puhul, kuidas kõige esimestest tekstidest peale kujutati Liivimaad sageli piibelliku tõotatud maa võtmes, toonitades piirkonna viljakust ja lopsakust.56 See on retooriline muster, mis lubas uut piirkonda kujutada ühtaegu “oma” ja “võõrana”, peibutavalt eksootilisena. Liivimaa varases kujutamises, nii De proprietatibus rerum’is kui ka Descriptiones terrarum’is, torkab silma seegi, et piirkonnas ei mainita kindlusi, linnu ega muud linlikku asustust, isegi kui me teame arheoloogilise ainese põhjal, et piirkonnas leidus mitmeid e muinaslinnu ja kindlustatud asulaid.57 S´ bastien Rossignol on õigusega Ida-Baltikumi varasemate kirjeldustega seoses juhtinud tähelepanu, et linnade ja linnuste mainimata jätmine on nendes selge konnotatiivse sõnumiga, signaliseerides lugejale piirkonna kultuurilist erinevust (2007: 241).58 Liivimaa, mille puhul 13. sajandi esimesel poolel mainitakse geograaﬁlistes kirjeldustes vaid tema rohkeid metsi, paljusid veekogusid ja viljakat maapinda, liigitub keskaegses kultuurigeograaﬁas selgelt “paganlike” maastike sekka. Samasugune tõlgendusmuster on omane Liivimaa religioossele kujutamisele, mida iseloomustab rõhu asetamine välistele riiSelles artiklis olen Ida-Baltikumi kirjelduste kultuurilisel kodeeritusel peatunud pikemalt. 56 Mõiste “tõotatud maa” (ld terra promissionis) ilmub Liivimaaga seoses juba Lübecki Arnoldi Slaavlaste kroonikas (V.30, lk 214): “Ei puudunud ka preestrid ja vaimulikud, kes kinnitasid neid oma julgustusega ja tõotasid, et kui nende püsivust õnnistatakse, jõuavad nad tõotatud maale (ad terram promissionis)”, eesti k: Kolk 2004: 82. 57 Vt viimati Tõnisson 2008. 58 Vt ka Biller 2000: 223–225. 55 212 213 Liivimaa leiutamine Marek Tamm leiavad seal isanda hüvanguks põletatud orjade ja kariloomade suure hulgaga õnnerikka ja ajalise eluga kodumaa.62 tustele, ennekõike looduse ja ebajumalate kummardamisele, ennustamistegevusele ja surnute põletamisele. Liivimaa keskaegsetes kirjeldustes torkab silma, et kui uue piirkonna geograaﬁline kodustamine toimus võrdlemisi kiirelt, siis selle elanike religioosne omaksvõtt oli palju pikaldasem, nii et etteheiteid paganluse kultiveerimise või usulise nõtruse pärast Liivimaal kohtame kogu keskaja jooksul.59 Hea näite liivlaste usukommete kultuurilisest kodeeritusest pakub Bartholomaeus Anglicuse sissekanne Liivimaast tema entsüklopeedias De proprietatibus rerum: [Liivlaste] usuriitused olid iseäralikud, enne kui sakslased nad deemonite teenimisest ühe Jumala usku ja austamisse sundisid. Nad nimelt kummardasid paljusid jumalaid ebapuhaste ja pühitsemata ohvritega, küsisid deemonitelt ettekuulutusi, tarvitasid endeid ja ennustamiskunsti.60 Liivlasi on siin kujutatud klassikalises paganlikus skeemis, millele osutab ainuüksi juba Bartholomaeuse sõnavara: responsum, auguratio ja divinatio. Tegemist on leksikaga, millega varakeskajast alates markeeriti paganlikke kombeid.61 Samasuguses traditsioonilises paganluse kujutamise võtmes kirjeldab Bartholomaeus liivlaste matmiskombeid, mis igas punktis vastanduvad kristlikele tavadele: Surnute laipu nad ei matnud, vaid tegid hoopis väga suure tuleriida ja põletasid need tuhaks. Pärast surma riietasid nad oma sõbrad uute rõivastega ja andsid teemoonaks lambaid ja veiseid ja muid loomi. Samuti määrati neile kaasa orje ja orjatare koos muude asjadega ja pandi need põlema koos surnu ja muude asjadega, uskudes, et nii jõuavad süüdatud õnnelikult mingisse elusolendite piirkonda ja 59 60 Tänapäeva arheoloogide uurimistöö ei kinnita kuigivõrd Bartholomaeuse kirjeldatud matust, sest materiaalsed tõendid näitavad, et juba 12. sajandi lõpust oli Ida-Baltikumi elanikele põletusmatuse kõrval hästi tuntud ka laibamatus. Samuti ei toeta arheoloogilised andmed Bartholomaeuse kirjeldatud ühishauda ja hauapanuseid.63 Kuid nagu öeldud, varaseid Liivimaa kirjeldusi ei tulekski lugeda etnograaﬁliste või geograaﬁliste aruannetena, vaid katsetena lõimida väheseid uusi andmeid uuest kristlikust piirkonnast senisesse teadmistesüsteemi. Kusjuures kristlikud autorid mainivad nii mõnigi kord optimistikult, et nende kirjeldatud paganlikud kombed on vallutuse ja pööramise tagajärjel Liivimaal taandumas ning integratsioon seega edukas. Nõnda näiteks tõdeb ka Bartholomaeus Anglicus kohe Liivimaa matusekommete kirjelduse lõpetuseks: “See piirkond, mis oli varasemal ajal deemonite väärusu kütkes, on nüüdsama suures osas koos paljude alluvate või juurdekuuluvate piirkondadega [jumaliku] armu juhtimisel ning koostöös sakslaste jõuga usutatavasti vabastatud eespool nimetatud väärusust.”64 Vt Kala 2009: 169–190. BN MS lat. 16098, fol. fol. 146v : [---] quorum ritus fuit mirabilis antequam a cultura demonum ad vnius Dei ﬁdem et cultum per Germanicos cogerentur. Nam deos plures adorabant prophanis et sacrilegis sacriﬁciis, responsa a demonibus exquirebant, auguriis et diuinationibus seruiebant. 61 Vt Kieckhefer 1990: 57–63, 85–90; Roest 1996: 323–328; Veenstra 1997. 62 BN MS lat. 16098, fol. 146v –147r : Mortuorum cadauera tumulo non tradebant, sed pocius facto rogo maximo vsque ad cineres comburebant. Post mortem autem suos amicos nouis vestibus vestiebant et eis pro viatico eius oues et boues et alia animantia exhibebant. Seruos etiam et ancillas cum rebus aliis ipsis assignantes vna cum mortuo et rebus aliis incendebant, credentes sic incensos ad quandam viuorum regionem feliciter pertingere et ibidem cum pecorum et seruorum sic ob gratiam domini combustorum multitudine felicitatis et vite temporalis patriam inuenire. 63 Vt ülevaatlikult Valk 1998, 2003a, 2003b. 64 BN MS lat. 16098, fol. 147r : Hec prouincia tali errore demonum antiquissimo tempore fascinata modo in parte magna cum multis regionibus subditis vel adnexis precedente gratia et cooperante Germanorum potentia iam creditur a predictis esse erroribus liberata. 214 215 Liivimaa leiutamine Marek Tamm KOKKUVÕTTEKS 15. sajandi lõpul tundis Euroopa õpetatud üldsus Läänemere idakaldal vaid ühte piirkonda — Liivimaad. Ilmeka näite pakub 1482. aastal Ulmis üllitatud Ptolemaiose Cosmographia ladina väljaanne, milles on Liivimaa nimetuse alla rühmitatud viis piirkonda ja Riiat on nimetatud nende metropolis’ena (Ptolemaeus 1482).65 Teadlikuna Liivimaa kui omaette piirkonna väljakujunemisest 15. sajandi lõpul võtsin siinses artiklis vaatluse alla kõige esimesed ladinakeelsed tunnistused Ida-Baltikumist, mis minu hinnangul panid aluse uue kristliku regiooni — Liivimaa sünnile Lääne-Euroopa õpetatud publiku teadmises. Nimetan seda protsessi Liivimaa leiutamiseks, sest need varased kirjeldused 13. sajandi esimesest poolest kinnistasid Liivimaa nimetuse ja piirjooned kristlaskonna vaimsel kaardil, mõjutades olulisel määral hilisemate põlvkondade Liivimaa-käsitust (kõige selgem ja otsustavam oli kahtlemata Bartholomaeus Anglicuse mõju). Mõistagi ei loonud need varased tekstid ühtset kuvandit uuest kristlikust kolooniast Läänemere idakaldal, ent siiski lubab võrdlev analüüs väita, et juba 13. sajandi esimestel kümnenditel kujunesid Liivimaa kirjeldustes välja mõned motiivid (nagu viljakus ja paganlus), mida kohtame sageli hilisemateski tekstides. On märkimisväärne, et kuigi 1558. aastal puhkenud Liivi sõda lõhkus sajandite jooksul väljakujunenud piirkonna poliitilise korralduse, elas Liivimaa nimetusena endiselt edasi 16. ja 17. sajandi kaartidel.66 Sest, nagu kirjutab Mauno Koski, kasutati piirkonna nimetust “edasi otsekui vanast mälestusest, mida poliitilised Kordustr Amsterdam 1963: liber III: Roderim Reualia Nirona Nugardia, Riga metropolis. Vt Kreem 1994: 44–45. Liivimaa nimetuse edust ja tähendusväljast 15.–16. sajandil, vt sealsamas, eriti lk 44–48. 66 Hea näite pakub teadaolevalt esimene Liivimaa kaart, mille koostas 1573. aastal ﬂaami kartograaf Johannes Portantius ja mis ilmus esimest korda Abraham Orteliuse väljaantud atlase Theatrum Orbis Terrarum teises täiendatud trükis (esmatrükk Antwerpen, 1560). Portantiuse kaart ei vastanud aga juba ilmumishetkel piirkonna tegelikule poliitilisele liigendusele, sest kajastas Liivi sõja eelset seisu. Orteliuse teost saatis aga suur edu ja aastatel 1570–1612 andsid eri kirjastajad seda Euroopa eri keeltes välja vähemalt 45 korda. Vt Raid 2002: 60. 65 muutused ei mõjutanud, sest Livland ei olnud enam halduspiirkonna, vaid humanistlik-geograaﬁlise regiooni nimetus” (2001: 544). Liivimaa leiutamine keskajal oli olnud niisiis sedavõrd edukas, et nimetus “Liivimaa” elas uusajal edasi veel ka siis, kui tegelikkus, millele ta osutas, oli oluliselt teisenenud. Uurimistööd toetasid Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi (Kultuuriteooria tippkeskus) kaudu, Euroopa Teadusfondi EuroCORECODE’i grant “Cuius Regio” ja ETFi grant nr 8625. Kirjandus A a r n e , Antti, Stith T h o m p s o n 1981. The Types of the Folktale: A Classiﬁcation and Bibliography. 2nd rev. ed. (FF Communications, 184.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia A l e x a n d e r M i n o r i t a 1955. Expositio in Apocalypsim. (Monumenta Germaniae historica; die deutschen Geschichtsquellen des Mittelalters, 500–1500. Quellen zur Geistesgeschichte des Mittelalters, Bd. 1.) Hrsg. von Alois Wachtel. Weimar: H. Böhlaus Nachfolger A n n a , Luigi de 1991. Vieraiden kansojen kirjallisesta kuvasta. — Mediaevalia Fennica: “Dies mediaevales”-kokouksen esitelmiä, 27.– 28. IV, 1990, Tampereen yliopistossa. (Historiallinen arkisto 96.) Toim. Christian Krötzl. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura, s. 21– 33 A n n a , Luigi de 1998. Conoscenza e immagine della Finlandia e del Settentrione nella cultura classico-medievale. (Turun yliopiston julkaisuja, Sarja B, Humaniora, osa 180.) Turku: Turun Yliopisto A r b u s o w , Leonid 1935. Vorläuﬁge Übersicht über die Kartographie Alt-Livlands bis 1595. — Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Alertumskunde zu Riga: Vorträge vom Januar bis November 1934. Riga, S. 33–119 A r b u s o w , Leonid 1939. Die mittelalterliche Schriftüberlieferung als Quelle für die Frühgeschichte der ostbaltischen Völker. — Baltische Lande, Bd. 1: Ostbaltische Frühzeit. Hrsg. von Carl Engel. Leipzig: Verlag von S. Hirzel, S. 167–203 A u s t i n , John L. 1962. How to do Things with Words. Oxford: Oxford University Press B a h t i n , Mihhail 1987. Teksti probleem lingvistikas, ﬁloloogias ja humanitaarteadustes. — M. Bahtin. Valitud töid. Koost. Peeter Torop. Tallinn: Eesti Raamat, lk 212–234 216 217 Liivimaa leiutamine B a r a n a u s k a s , Tomas 2004. Saxo Grammaticus on the Balts. — Saxo and the Baltic Region: A Symposium. Ed. by Tore Nyberg. Odense: University Press of Southern Denmark, pp. 63–79 B a s s i n , Mark 1991. Inventing Siberia: Visions of the Russian East in the early nineteenth century. — American Historical Review, Vol. 96, No. 3, pp. 763–794 B i l l e r , Peter 2000. The Measure of Multitude: Population in Medieval Thought. Oxford—New York: Oxford University Press B l u m b e r g a , Ren¯ te 2011. Liivi kultuuri ja keele uurimine Eestis, a Lätis ja Soomes. — Liivlased: Ajalugu, keel ja kultuur. Koost. ja toim. Ren¯ te Blumberga, Tapio Mäkeläinen, Karl Pajusalu. Tallinn: a Eesti Keele Sihtasutus, lk 13–51 B o m b i , Barbara 2007a. Novella Plantatio Fidei: Missione e crociata nel Nord Europa tra la ﬁne del XII e i primi decenni del XIII secolo. (Nuovi studi storici, 74.) Roma: Istituto storico italiano per il Medio Evo B o m b i , Barbara 2007b. The authority of miracles: Caesarius of Heisterbach and the Livonian crusade. — Aspects of Power and Authority in the Middle Ages. Ed. by Brenda Bolton, Christine Meek. Turnhout: Brepols, pp. 305–325 B o u r g e o i s , Nicolas 2005. Les Cisterciens et la croisade de Livonie. — Revue historique, t. 307, n. 3, p. 521–560 B r o w n , Dona 1995. Inventing New England: Regional Tourism in the Nineteenth Century. Washington: Smithsonian Institution Press B u n g e , Friedrich Georg von 1875. Livland, die Wiege der Deutschen Weihbischöfe mit einer Charte der Diöcesen Nordwestdeutschlands im XIII. Jahrhundert. (Baltische Geschichtsstudien von F. G. von Bunge, 1.) Leipzig: Bidder B u r r , Vivien 2003. Social Constructionism. 2nd ed. London—New York: Routledge B u r u m a , Ian 2003. Inventing Japan, 1853–1964. (Modern Library Chronicles, 12.) New York: Modern Library C h a p m a n , William 1991. Inventing Japan: The Making of a Postwar Civilization. New York: Prentice Hall Press C h e k i n , Leonid S. 2006. Northern Eurasia in Medieval Cartography: Inventory, Text, Translation, and Commentary. (Terrarum orbis, 4.) Turnhout: Brepols C o h e n , Jeffrey Jerome 2006. Hybridity, Identity, and Monstrosity in Medieval Britain: On Difﬁcult Middles. (New Middle Ages.) New York: Palgrave Macmillan C o h e n , Jeffrey Jerome 2008. Introduction: Inﬁnite realms. — Cultural Diversity on the British Middle Ages: Archipelago, Island, Eng- Marek Tamm land. (New Middle Ages.) Ed. by Jeffrey Jerome Cohen. New York: Palgrave Macmillan, pp. 4–6 C o l k e r , Marvin L. 1979. America rediscovered in the thirteenth century? — Speculum, Vol. 54, No. 4, pp. 712–726 C r a n e , Ralph J. 1992. Inventing India: A History of India in EnglishLanguage Fiction. New York: St. Martin’s Press D a v i e s , R. R. 1995. Presidential Address: The peoples of Britain and Ireland 1100–1400: II. Names, Boundaries and Regnal Solidarities. — Transactions of the Royal Historical Society, 6th series, 5, pp. 1–20 D e l a n t y , Gerard 1995. Inventing Europe: Idea, Identity, Reality. Basingstoke—London: Macmillam Press D i e d e r i c h s , Victor 1880. N¯ﬂant. — Mittheilungen aus dem Gebieı te der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s, Bd. 12. Riga, S. 381–385 D i t m a r , Woldemar von 1816 (1807). Discquisitio de origine nominis Livoniae. 2. ed. Heidelberg: Mohr et Winter D o m i n i c u s M a r i u s N i g e r 1557. Dominici Marii Nigri Veneti Geographiae Commentariorum libri XI: nunc prim` m in lucem u magno studio editi. Basileae: Oporin & Petri D o n e c k e r , Stefan 2010. Origenes Livonorum: Frühneuzeitliche Hypothesen zu Herkunft und Ursprung der “undeutschen” Livländer. (EUI PhD Theses.) Florence: European University Institute D y g o , Marian 2007. Mission und Kreuzzug in den Anfängen der Christianisierung Livlands. — Kryˇiaus kar¸ epocha Baltijos regiono z u taut¸ istorin˙ je s¸ mon˙ je: Mokslini¸ straipsni¸ rinkinys. Sudar˙ Rita u e a e u u e ˇ Regina Trimonien˙ , Robertas Jurgaitis. Siauliai: Saul˙ s delta, S. 66– e e 84 E p i s t o l a Sidonis ad Gozbertum plebanum de Haseldorpe. 1937. — Helmoldi presbyteri Bozoviensis Cronica Slavorum. (Scriptores Rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumentis Germaniae Historicis separatum editi, 64.) Ed. Bernhard Schmeidler. Hannover: Hahn, S. 245–246 F a b r i c i u s , Dionysius 1848. Dionysii Fabricii, praepositi pontiﬁcii Felinensis Livonicae historiae Compendiosa series: in quatuor digesta partes ab anno millesimo centesimo quinquagesimo octavo usque ad annum MDCX. — Scriptores rerum Livonicarum: Sammlung der wichtigsten Chroniken und Geschichtsdenkmale von Liv-, Ehst- und Kurland; in genauem Wiederabdrucke der besten, bereits gedruckten, aber selten gewordenen Ausgaben. Zweiter Band. Riga—Leipzig: Eduard Frantzen’s Verlags-Comtoir F a b r i c i u s , Dionysius 2010. Dionysius Fabriciuse, Viljandi kiriku praosti Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat üks- 218 219 Liivimaa leiutamine sada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610 = Dionysii Fabricii, Praepositi pontiﬁcii Felinensis, Livonicae historiae compendiosa series in quatuor digesta partes ab anno millesimo centesimo quinquagesimo octavo usque ad annum MDCX. Tlk Jaan Unt, toim. Kai Tafenau ja Enn Tarvel, eess. ja komm. Enn Tarvel. Tartu: Johannes Esto Ühing F o n n e s b e r g - S c h m i d t , Iben 2007. The Popes and the Baltic Crusades, 1147–1254. (Northern World, Vol. 26.) Leiden—Boston: Brill F r e i b e r g s , Gunar 1999. The Descripciones Terrarum: Its date, sources, author and purpose. — Christianity in East Central Europe. Late Middle Ages = La Chretiente en Europe du Centre-Est: Le bas Moyen Age. Proceedings of the Commission Internationale d’Histoire Eccl´ siastique Compar´ e, Lublin 1996. Ed.-in-chief Jerzy e e Kłoczowski; editors Paweł Kras, Wojciech Polak. Vol. 2. Lublin: Instytut Europy Srodkowo Wschodniej, pp. 180–201 F r i e d l a n d , Klaus 1998. Ostsee und Osteuropa im Weltbild des 13. Jahrhunderts. — Zwischen Christianisierung und Europäisierung: Beiträge zur Geschichte Osteuropas im Mittealter und früher Neuzeit. Festschrift für Peter Nitsche zum 65. Geburtstag. (Quellen und Studien zur Geschichte des östlichen Europa, Bd. 51.) Hrsg. von Eckhard Hübner, Ekkehard Klug, Jan Kusber. Stuttgart: F. Steiner, S. 17–21 G a d e b u s c h , Friedrich Konrad 1777. Livländische Bibliothek nach alphabetischer Ordnung. Erster Theil. Riga: bey Johann Friedrich Hartknoch G a l l e n, Jarl 1946. La Province de Dacie de l’Ordre des Fr` res ´ e Prˆ cheurs. I: Histoire g´ n´ rale jusqu’au Grand Schisme. Helsinge e e fors: Söderström G H E P 1917 = Bremeni Adam. Hamburgische Kirchengeschichte = Magistri Adam Bremensis Gesta Hammaburgensis Ecclesiae Pontiﬁcum. (Monumenta Germaniae Historica 1 7, [2].) 3. Auﬂ. Hrsg. von Bernhard Schmeidler. Hannover: Hahn G o r s k i , Karol 1983. The author of the Descriptiones Terrarum: A New Source for the History of Eastern Europe. — The Slavonic and East European Review, Vol. 61, No. 2, pp. 254–258 G r e s s - W r i g h t , David (ed.) 1981. The Gesta Innocentii III: Text, Introduction and Commentary. Unpublished PhD dissertation, Bryn Mawr College G r ü n t h a l , Riho 1997. Livvista liiviin: Itämeresuomalaiset etnonyymit. (Castrenianumin toimitteita 51.) Helsinki: SuomalaisUgrilainen Seura Marek Tamm H a c k i n g , Ian 1999. The Social Construction of What? Cambridge, Mass.: Harvard University Press H C L 1955 = Heinrichs livländische Chronik = Heinrici chronicon Livoniae. (Scriptores rerum germanicarum.) Bearbeitet von Leonid Arbusow, Albert Bauer. 2. Auﬂ. Hannover: Hahnsche Buchhandlung H e i s t e r b a c h i C a e s a r i u s 1851. Dialogus miraculorum. Hrsg. von Joseph Strange. Coloniae et al.: Heberle H e i s t e r b a c h i C a e s a r i u s 1937. Die Wundergeschichten des Caesarius von Heisterbach. Bd. 3: Die beiden ersten Bücher der Libri VIII miraculorum. (Publikationen der Gesellschaft für Rheinische Geschichtskunde, 43.) Hrsg. von Alfons Hilka. Bonn: Hanstein H e r m e l i n , Olaus 1848 [1693]. De origine Livonorum disquisitio. — Scriptores rerum Livonicarum: Sammlung der wichtigsten Chroniken und Geschichtsdenkmale von Liv-, Ehst- und Kurland, in genauem Wiederabdrucke der besten, bereits gedruckten, aber selten gewordenen Ausgaben. Zweiter Band. Riga—Leipzig: Eduard Frantzen’s Verlags-Comptoir H L K 2005 = Henriku Liivimaa kroonika. Tlk Richard Kleis, toim. ja komm. Enn Tarvel. Täiend. ja parand. tr. Tallinn: Tänapäev H o w e , John, Michael W o l f e 2002. Introduction. — Inventing Medieval Landscapes: Senses of Place in Western Europe. Ed. by John Howe, Michael Wolfe. Gainesville, Fla.: University Press of Florida, pp. 1–12 J a c k s o n , Tatjana N. 2005. The relations of the Eastern Baltic lands with Scandinavia in the light of place-name study. — Riga und der Ostseeraum: Von der Gründung 1201 bis in die Frühe Neuzeit. (Tagungen zur Ostmitteleuropa-Forschung, 22.) Hrsg. von Ilgvars Mis¯ ns, Horst Wernicke. Marburg: Verlag Herder-Institut, pp. 1–9 a J e n s e n , Carsten Selch 2001. The nature of the early missionary activities and crusades in Livonia, 1185–1201. — Medieval Spirituality in Scandinavia and Europe: A Collection of Essays in Honour of Tore Nyberg. (Odense University Studies in History and Social Sciences, Vol. 234.) Ed. by Lars Bisgaard et al. Odense: Odense University Press, pp. 121–137 J o h a n s e n , Paul 1974. Saxo Grammaticus und das Ostbaltikum. — Zeitschrift für Ostforschnung, Bd. 23, H. 4, S. 623–639 J ø r g e n s e n, Torstein 2009. “The Land of the Norwegians is the Last in the World”: A mid-eleventh-century description of the Nordic countries from the pen of Adam of Bremen. — The Edges of the Medieval World. (CEU medievalia 11; Muhu Proceedings 1.) Ed. by Ger- 220 221 Liivimaa leiutamine hard Jaritz, Juhan Kreem. Budapest—New York: Central European University Press, pp. 46–54 K a l a , Tiina 2009. Rural society and religious innovation: Acceptance and rejection of Catholicism among the native inhabitants of medieval Livonia. — The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier. Ed. by Alan V. Murray. Farnham—Burlington, VT: Ashgate, pp. 169–190 K e l c h , Christian 1695. Lieﬂändische Historia, Oder Kurtze Beschreibung der Denckwürdigsten Kriegs- und Friedens-Geschichte Esth- Lief- und Lettlandes. Reval: Mehner (eesti k-s Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2004) K e l c h , Christian 2004. Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv K i b e r d , Declan 1995. Inventing Ireland: The Literature of the Modern Nation. London: Jonathan Cape K i e c k h e f e r , Richard 1990. Magic in the Middle Ages. (Cambridge Medieval Textbooks.) Cambridge—New York: Cambridge University Press K i v i m ä e , Jüri 2011. Henricus the Ethnographer: Reﬂections on ethnicity in the Chronicle of Livonia. — Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Ed. by Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Farnham—Burlington: Ashgate, pp. 77–106 K o l k , Kaspar 2004. Lüübeki Arnold: Liivimaa pööramisest. — Tuna: Ajalookultuuri ajakiri, nr 1, lk 70–83; nr 2, lk 50–57 K o s k i , Mauno 2001. Liivinmaan nimi. — Virittäjä, vsk. 105, nr. 4, s. 530–560 K o s k i , Mauno 2011. Mis on Liivimaa erinevatel aegadel olnud. — Liivlased: Ajalugu, keel ja kultuur. Koost. ja toim. Ren¯ te Bluma berga, Tapio Mäkeläinen, Karl Pajusalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 53–73 K r e e m , Juhan 1994. The Image of Livonia by Humanists: Ruling Motives and Developments in General Literature from Aeneas Silvius to Sebastian Münster. Unpublished MA-dissertation in Central European University in Budapest K r e e m , Juhan 1996. . . . ultima germanorum & christianorum prouintia. . . : Outlines of the image of Livonia on maps from the thirteenth to the middle of the sixteenth century. — Quotidianum Estonicum: Aspects of Daily Life in Medieval Estonia. (Medium Aevum Quotidianum, Sonderband 5.) Ed. by Jüri Kivimäe, Juhan Kreem. Krems: Medium Aevum Quotidianum, pp. 14–25 Marek Tamm K r e e m , Juhan 1998. Sebastian Münster and “Livonia illustrata”: Information, sources and editing. — Festschrift für Vello Helk zum 75. Geburtstag: Beiträge zur Verwaltungs-, Kirchen- und Bildungsgeschichte des Ostseeraumes. Hrsg. von Enn Küng, Helina Tamman. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, pp. 149–169 K u g l e r , Hartmut (Hrsg.) 2007. Die Ebstorfer Weltkarte: Kommentierte Neuausgabe in zwei Bänden. Bd. 1: Atlas. Bd. 2: Untersuchungen und Kommentar. Hrsg. von Hartmut Kugler; unter Mitarbeit von Sonja Glauch und Antje Willing. Berlin: Akademie Verlag K u n d e , Holger 2003. Das Zisterzienserkloster Pforte: Die Urkundenfälschungen und die frühe Geschichte bis 1236. (Quellen und Forschungen zur Geschichte Sachsen-Anhalts, Bd. 4.) Köln: Böhlau Verlag L i i v i m a a v a n e m r i i m k r o o n i k a . 2003. Tlk ja komm. Urmas Eelmäe; teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn: Argo L o c k , Andy, Tom S t r o n g 2010. Social Constructionism: Sources and Stirrings in Theory and Practice. Cambridge—New York: Cambridge University Press L o t m a n , Juri, Boriss U s p e n s k i 1999. Müüt–nimi–kultuur. — Juri Lotman. Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Tlk. Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 187–218 L U B 1852 = Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Bd. 1. Hrsg. von Friedrich Georg von Bunge. Reval: Kluge und Ströhm L U B 1857 = Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Bd. 3. Hrsg. von Friedrich Georg von Bunge. Reval: Kluge und Ströhm. L u c c a B a r t h o l o m a e u s 1930. Die Annalen des Tholomeus von Lucca in doppelter Fassung = Tholomei Lucensis Annales: nebst Teilen der Gesta Florentinorum und Gesta Lucanorum. (Monumenta Germaniae historica. Scriptores rerum germanicarum, nova series, tomus 8.) Ed. Bernhard Schmeidler. Berlin: Weidmannsche Buchhandlung L ü b e c k i A r n o l d 1868. Arnoldi Chronica Slavorum ex recensione I. M. Lappenbergii. In usum scholarum ex Monumentis Germaniae historicis recudi fecit Georgius Heinricus Pertz.. (Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumentis Germaniae historicis recusi.) Hannover: Hahn M a e c k , Gerda 2001. Die Weltchronik des Albert von Stade: Ein Zeitzeugnis des Mittelalters. Studien zur Geschichtsschreibung Albert von Stade. Lehrte: G. Maeck 222 223 Liivimaa leiutamine M a r k u s , Kersti 2009. Misjonär või mõisnik: Tsistertslaste roll 13. sajandi Eestis. — Acta Historica Tallinnensia, kd. 14, lk 3–30 M e l a n t h o n , Philippus, Casparus P e u c e r u s 1580. Chronicon Carionis expositum et auctum [---] ab exordio mundi usque ad Carolum V. Imperatorem. Witebergae: Crato ¯ M u g u r e v i c s, Evalds 1995. Geogr¯ ﬁskais trakt¯ ts “Descrip¯ ˇ ¸ a a tiones terrarum” un t¯ inform¯ cija avoti par Austrumbaltijas taut¯ m a a a 13. gadsimta vid¯ . — Latvijas Zin¯ t¸ u Akad¯ mijas V¯ stis, A, nr. 7/8, u an e e lpp. 23–30 M u g u r e v i c s, Evald 1996. Geographishe Beschreibung “De¯ ˇ scriptiones terrarum” und deren Informationsquellen über östbaltische Völker in der Mitte des 13. Jahrhunderts. — Słowia´ szczyzna w n ´ Europie Sredniowiecznej. Red. Zoﬁa Kurnatowska. T. 1. Wrocław: Wydawn “Werk”, S. 125–130 M u r r a y , Alan V. 2011. Henry the Interpreter: Language, orality and communication in the thirteenth-century Livonian mission. — Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Ed. by Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Farnham— Burlington: Ashgate, pp. 107–134 z u r M ü h l e n , Heinz von 2003. Falkenau. — Lexikon des Mittelalters. Bd. 4: Erzkanzler bis Hiddensee. München: Deutsche Taschenbuch-Verlag, Sp. 239–240 M ü n s t e r , Sebastian 1544. Cosmographey: B[e]schreibug aller Lender. Basileae Basel: Getruckt durch Henrichum Petri M ü n s t e r , Sebastian 1550. Cosmographiae universalis. Basileae: apud Henricum Petri M ü n s t e r , Sebastian 1995. Kosmograaﬁa: Liivimaa. Tlk Juhan Kreem. — Akadeemia, nr 3, lk 506–507 N i e d e r m e i e r , Hans 1978. Die Franziskaner in Preußen, Livland und Litauen im Mittelalter. — Zeitschrift für Ostforschung, Bd. 27, S. 1–31 N y e n s t ä d t , Franz 1839. Franz Nyenstädt’s Livländische Chronik. Hrgs. von Gotthard Tobias Tielemann. — Monumenta Livoniae Antiquae: Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden und anderen schriftlichen Denkmalen und Aufsätzen, welche zur Erläuterung der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s dienen. Zweiter Band. Riga—Leipzig: Verlag von Eduard Frantzen’s Buchhandlung (vt osalist tõlget töös: Katri Raik. Eesti- ja Liivimaa kroonikakirjutuse kõrgaeg 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi alul. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 8.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004) Marek Tamm O c h m a n s k i, Jerzy 1985. Nieznany autor ‘Opisu kraj´ w’ z drugiej ´ o połowy XIII w. i jego wiadomo´ci o Bałtach. — Lituano-Slavica s Posnaniensia. Studia Historica, 1, s. 107–114 P a d e r b o r n i O l i v e r 1894. Historia regum Terre Sancte. — Die Schriften des Kölner Domscholasters, späteren Bischofs von Paderborn und Kardinal-Bischofs von S. Sabina Oliverus. (Bibliothek des litterarischen Vereins in Stuttgart, 202.) Hrsg. von Hermann Hoogeweg. Tübingen: der Verein P o e l c h a u , Lore 2004. Die Geschichte des Zisterzienserklosters Dünamünde bei Riga (1205–1305). St. Ottilien: EOS-Verlag P o v e s t . . . 1950 = Povestь vremennyh let, Qastь 1: Tekst i perevod. (Literaturnye pam tniki.) Pod red. V. P. Adrianovo˘-Perec. Moskva—Leningrad: Izdai telьstvo Akademii nauk SSSR P t o l e m a e u s , Claudius 1482. Claudii Ptolomei uiri Alexandrini Cosmographie octavus et ultimus liber explicit opus Donni Nicolai Germani secundum Ptolomeum ﬁnit. Ed. Nicolaus Germanus. Ulm: Lienhart Holle P t o l e m a e u s , Claudius 1963. Cosmographia. (Theatrum orbis terrarum. Ser. 1, Vol. 1.) Amsterdam: Amsterdam: N. Israel, Meridian Publishing Co. R a b a s a , Jos´ 1993. Inventing America: Spanish Historiography and e the Formation of Eurocentrism. (Oklahoma Project for Discourse and Theory, Vol. 11.) Norman: University of Oklahoma Press R a i d , Tõnu 2002. Tabulae Livoniae. Tallinn: T. Raid R e b a n e , Peep P. 2001. From Fulco to Theoderic: The changing face of the Livonian mission. — Muinasaja loojangust omariikluse läveni: Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Koost. Andres Andresen. Tartu: Ajalookirjanduse Sihtasutus “Kleio”, pp. 37–67 R i n g m a r , Erik 1996. Identity, Interest, and Action: A Cultural Explanation of Sweden’s Intervention in the Thirty Years War. (Cambridge Cultural Social Studies.) Cambridge—New York: Cambridge University Press R o e s t , Bert 1996. Divination, visions and prophecy according to Albert the Great. — Media Latinitas: A Collection of Essays to Mark the Occasion of the Retirement of L. J. Engels. (Instrumenta patristica, 28.) Ed. by R. I. A. Nip et al. Steenbrugis: In Abbatia S. Petri; Turnhout: Brepols Publishers, pp. 323–328 R o s s i g n o l , S´ bastien 2007. Early towns and regional identities e on the eastern coast of the Baltic Sea and in the Land of Rus’ as perceived in Western and Central European sources (9th – early 13th centuries). — Ethnic Images and Stereotypes — Where is the 3 224 225 Liivimaa leiutamine Border Line?: Proceedings of the III International Scientiﬁc Conference on Political and Cultural Relations between Russia and the States of the Baltic Region (Narva, October 20–22, 2006) (RussianBaltic Cross-Cultural Relations.) (Studia humaniora et paedagogica Collegii Narovensis, 2.) Ed. by Jelena Nõmm. Narva: Tartu Ülikooli Narva kolledˇ , pp. 241–252 z R u s s o w , Balthasar 1848. Chronica der Prouintz Lyfﬂandt. — Scriptores rerum Livonicarum: Sammlung der wichtigsten Chroniken und Geschichtsdenkmale von Liv-, Ehst- und Kurland; in genauem Wiederabdrucke der besten, bereits gedruckten, aber selten gewordenen Ausgaben. Zweiter Band. Riga—Leipzig: Eduard Frantzen’s Verlags-Comtoir R u s s o w , Balthasar 1993. Liivimaa kroonika. Tlk Dagmar Stock, Hermann Stock. Tallinn: Hotger, 1993 (esmatrükk Stockholm: Vaba Eesti, 1967) S a x o G r a m m a t i c u s 2005. Gesta danorum = Danmarkshistorien. Latinsk tekst udg. af Karsten Friis-Jensen, dansk oversættelse ved Peter Zeeberg. 2 bd. København: Det Danske Sprog- og Litteraturselskab—Gads Forlag S c i o r , Volker 2002. Das Eigene und das Fremde: Identität und Fremdheit in den Chroniken Adams von Bremen, Helmolds von Bosau und Arnolds von Lübeck. (Orbis mediaevalis; Vorstellungswelten des Mittelalters, Bd. 4.) Berlin: Akademie Verlag S c h l ü t e r , Wolfgang 1903. Die Ostsee und die Ostseeländer in der hamburgischen Kirchengeschichte des Adams von Bremen. — Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1902. Dorpat, 1903, S. 1–28 S c h m i d t , Wolfgang 1941. Die Zisterzienser im Baltikum und in Finland. — Suomen Kirkkohistoriallisen Seuran Vuosikirja 29–30 (1939–1940). Helsinki: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, S. 1– 286 S c h m i d t - C h a z a n , Mireille 1985. Aubri de Trois-Fontaines, un historien entre la France et l’Empire. — Annales de l’Est, t. 36, p. 163– 192 S e l a r t , Anti 2002. Riia peapiiskop Albert Suerbeer ja Descriptiones terrarum. — Tuna: Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 11–21 S e l a r t , Anti 2007a. Die Bettelmönche im Ostseeraum zur Zeit des Erzbischofs Albert Suerbeer von Riga (Mitte des 13. Jahrhunderts). — Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, Bd. 56, H. 4, S. 475–499 S e l a r t , Anti 2007b. Livland und die Rus’ im 13. Jahrhundert. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, Bd. 21.) Köln: Böhlau Marek Tamm S e n a s Latvijas v¯ stures avoti: Fontes historiae latviae medii aevi. ¯ e ˇ a 1937–1940. Izd. Arveds Sv¯ be. R¯g¯ : Latvijas V¯ stures Instit¯ ta ı a e u Apg¯ diens a S i l d , Olaf 1930. Breemeni Adam ja tema teated “Aestland’ist” ja “Churland’ist”. — Usuteadusline Ajakiri, nr 2, lk 66–74 S p e k k e , Arnolds 1961. The Baltic Sea in Ancient Maps. Stockholm: M. Goppers S t a d e A l b e r t 1859. Annales Stadenses auctore Alberto. Hrsg. von Johann Martin Lappenberg. — Monumenta Germaniae Historica: Scriptores 16. Hannover: Hahn, S. 271–379 S t a t u t a Capitulorum Generalium Ordinis Cisterciensis ab anno 1116 ad annum 1786. 1933–1941. Ed. Josephus-Mia Canivez. Louvain: Bureaux de la revue ˇ ¯ S n e, Andris 2009. The emergence of Livonia: The transformations of social and political structures in the territory of Latvia during the twelfth and thirteenth centuries. — The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier. Ed. by Alan V. Murray. Farnham— Burlington, VT: Ashgate pp. 53–71 Z e l l e r , Suzanne E. 1987. Inventing Canada: Early Victorian Science and the Idea of a Transcontinental Nation. Toronto—Buffalo: University of Toronto Press Z i l m e r , Kristel 2005. He Drowned in Holmr’s Sea — His CargoShip Drifted to the Sea-Bottom, Only Three Came Out Alive: Records and Representations of Baltic Trafﬁc in the Viking Age and the Early Middle Ages in Early Nordic Sources. (Dissertationes philologiae scandinavicae Universitatis Tartuensis 1; Nordistica Tartuensia 12.) Tartu: Tartu University Press T a m m , Marek 2001. Uus allikas Liivimaa ristiusustamisest: IdaBaltikumi kirjeldus Descriptiones terrarum’is. — Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 872–884 T a m m , Marek 2003. “Oma” ja “võõras” keskaja kultuuris: IdaBaltikumi kirjeldus Bartholomaeus Anglicuse entsüklopeedias De proprietatibus rerum (u 1245). — Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 648–673 T a m m , Marek 2009a. A New World into Old Words: The Eastern Baltic region and the cultural geography of medieval Europe. — The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier. Ed. by Alan V. Murray. Farnham—Burlington, VT: Ashgate, pp. 11–35 T a m m , Marek 2009b. Communicating crusade: Livonian mission and the Cistercian network in the thirteenth century. — Ajalooline Ajakiri, nr 3/4, lk 341–372 T a m m , Marek 2009c. When did the Dominicans arrive in Tallinn? — Past: Ajalookultuuri ajakiri. Special Issue on the History of Estonia. 226 227 Liivimaa leiutamine Eds. Tõnu Tannberg, Ott Raun. Tartu—Tallinn: National Archives, pp. 35–45 T a m m , Marek 2009–2010. Ristisõja kommunikatsioon: Liivimaa misjon ja tsistertslaste võrgustik 13. sajandi esimesel poolel. — Tuna 2009, nr 4, lk 23–40; 2010, nr 1, lk 8–28 T e b e l , Ren´ 2009. Could maps from the middle ages and the e early modern period provide information about the “Baltic frontier”? — The “Baltic Frontier” Revisited: Power Structures and Cross-Cultural Interactions in the Baltic Sea Region. Proceedings of the International Symposium in Florence, February 29th and March 1st, 2008. Ed. by Imbi Sooman, Stefan Donecker. Vienna: University of Vienna, pp. 89–105 T r o i s - F o n t a i n e s ’ i A u b r i 1874. Albrici monachi Trium Fontium Chronica, a monacho Novi Monasterii Hoiensis interpolata. Hrsg. von Paul Scheffer-Boichorst. — Monumenta Germaniae Historica: Scriptores 23. Hannover: Hahn, S. 631–950 T õ n i s s o n , Evald 1974. Die Gauja-Liven und ihre materielle Kultur (11. Jahrhundert – Anfang 13. Jahrhunderts): Ein Beitrag zur ostbaltischen Frühgeschichte. Tallinn: Eesti Raamat T õ n i s s o n , Evald 2008. Eesti muinaslinnad = Prehistoric strongholds of Estonia. (Muinasaja teadus 20.) Toim. Ain Mäesalu, Heiki Valk. Tartu—Tallinn: Tartu Ülikool V a l k , Heiki 1998. About the transitional period in the burial customs in the region of the Baltic Sea. — Culture Clash or Compromise?: The Europeanisation of the Baltic Sea Area 1100–1400 AD. Papers of the XIth Visby Symposium held at Gotland Centre for Baltic Studies, Gotland University College, Visby, October 4th–9th, 1996. (Acta Visbyensia, 11.) Ed. by Nils Blomkvist. Visby: Gotland Centre of Baltic Studies —Gotland University College, pp. 237–250 V a l k , Heiki 2003a. The Christianisation of Estonia and changes in burial customs. — Offa: Berichte und Mitteilungen zur Urgeschichte, Frühgeschichte und Mittelalterarchäologie, Bd. 58, 2001. Neumünster: Wachholz Verlag, pp. 215–222 V a l k , Heiki 2003b. Christianisation in Estonia: A process of dual-faith and syncretism. — The Cross goes North: Processes of Conversion in Northern Europe, AD 300–1300. Ed. by Martin Carver. Woodbridge, Suffolk, UK: York Medieval Press; Rochester, NY: Boydell & Brewer, pp. 571–579 V e e n s t r a , Jan R. 1997. Cataloguing superstition: A paradigmatic schift in the art of knowing the future. — Pre-modern Encyclopedic Texts: Proceedings of the Second COMERS Congress, Groningen, 1–4 July 1996. Ed. by Peter Binkeley. Leiden: Brill, pp. 169–180 Marek Tamm V i i a , Mariina 2010. Tsistertslased ja Valkena klooster. — Unustatud linnused, pühapaigad ja piiskopid. (Jõhvi Muuseumi toimetised 5.) Koost. Vallo Reimaa. Jõhvi: Jõhvi Muuseumi Selts, lk 109–165 W a l t h e r - W i t t e n h e i m , Gertrud von 1938. Die Dominikaner in Livland im Mittelalter: Die Natio Livoniae. (Dissertationes historicae, 9.) Romae: S. Sabinae W e n t a , Jarosław 2006. Zu Gog und Magog: Einige Bemerkungen über die Verfasserschaft der ‘Descriptiones Terrarum’. — Etudes M´ di´ vales, t. 7, S. 331–339 e e W h i t e , Richard 1981. Inventing Australia: Images and Identity 1688– 1980. (Australian Experience, No. 3.) Sydney—Boston: Allen & Unwin W i r t h - P o e l c h a u , Lore 1982. Caesarius von Heisterbach über Livland. — Zeitschrift für Ostforschung, Bd. 31, S. 481–498 W i t t r a m , Reinhard 1939. Baltische Lande — Schicksal und Name: Umrisse der äußeren geschichtlichen Wandlungen seit dem 13. Jahrhundert im Spiegel des Landesnamens. — Baltische Lande, Bd. 1: Ostbaltische Frühzeit. Hrsg. von Carl Engel. Leipzig: Verlag von S. Hirzel, S. 480–483 W o l f f , Larry 1994. Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization on the Mind of Enlightenment. Stanford, Calif.: Stanford University Press MAREK TAMM (sünd. 1973) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osakonna 1998, ajaloomagister 1999 (Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales, Pariis), ﬁlosooﬁadoktor 2009 (Tallinna ülikool). Õppeülesandetäitja Tartu ülikoolis 1996–1998, lektor Eesti Humanitaarinstituudis 1997–1998, Eesti ajaloo lektor INALCOs (Pariis) 1998– 1999, Tallinna ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteaduse osakonna lektor ja erakorraline dotsent 2004–2010, a-st 2010 dotsent; Tallinna ülikooli Ajaloo Instituudi teadur ja erakorraline vanemteadur 2008–2010, a-st 2010 vanemteadur; a-st 1999 kirjastuse Varrak toimetaja; a-st 2000 ajakirja Vikerkaar toimetaja. Akadeemias on temalt ilmunud saatesõna Denis Diderot’ Rameau vennapoja tõlkele “Diderot — dialoogiline mõtleja” (2003, nr 6, lk 1337–1343) ja Alain Besan¸ oni arc tikli “Kommunismi mäletamine ja unustamine” tõlge (2001, nr 2, lk 300– 310). 228 229

Liivimaa leiutamine: Uue kristliku koloonia kuvandi loomine 13. sajandi esimesel poolel more

Log In

Reset Password